“Ajaloouurimise allikail”

Otto Liiv (1905-1942) oli noor ajaloolane, kelle nimi on kuldtähtedes kirjas Eesti arhiivinduse ajaloos. Ta oli noore vabariigi üks energilisemaid ja andekamaid jõude rahvusliku arhiivi korraldamisel rahvusvaheliste eeskujude järgi. Tema huvi ajaloolise uurimise vastu algas juba koolipõlves. Sündinud Narvas, tegeles ta koduuurijana oma kodumaakonna piires ja hakkas avaldama kirjutisi nende paikade kohta. Nimetagem mõned neist: Narva, Lüganuse, Vasknarva, Viru-Jaagupi, Kuremäe, isegi Petseri klooster. Ülikoolis õppides keskendus ta Eesti ja Põhjamaade ajaloole. Ülikooli lõpetas ta uurimusega “Vene asustusest Alutagusel kuni XVIII sajandi I veerandini”. Otto Liivi populaarsemate tööde hulk on suur, nad ei mahugi ühte köitesse. Esimene köide (artiklid 1924-1938) koosneb kolmest osast: esimeses osas nn. kodulooline aines, teises õpingumuljed Eestist ja Euroopast, kolmandas uurimuslikud ained Poola- ja Rootsiajast Eesti pinnal. Nagu raamatu eessõna (“Otto Liivi elulugu”) autor Peep Pillak nendib, “Otto Liivi mahukamad teaduslikud uurimused ei ole käesolevasse kogumikku mahtunud; kui on õnne, võib neile peale sattuda mõnes antikvariaadis, või siis tuleb sammud seada raamatukogu poole”. – Otto Liiv oli tõsitöökas teadusejünger, kuid ta hingenurgas ei puudunud lüürilinegi tundehellus. Näiteks kirjeldab ta üht oma õpingupäevade hetke Stockholmist nõnda: “Möödunud jõulul avati Södermalmi linnajaos uus tantsusalong “Ramona”, mille puhul hiilgav laul loodi, mis nüüd üldtuntuks saanud ja hästi iseloomustab stokholmlaste vaimustust tantsu vastu.
Üks katkend sellest laulust ütleb:
“Ramona”,
Sa rõõmu magus, kindel sadam,
“Ramona”.
Siis haaraku meid sinu emakäsi.
Sa kingid meile unustuse elu kibedast
ja valjust võitlusest,
Sa kingid meile mälestus nooruspäevadest.

Kuid vaevalt tunneb siia tulnud välismaalane mingit erilist lõbu sellest tantsuvaimustusest, mis oma tasapinna poolest pea millegagi ei erine teistegi maade sellisest harrastusalast. Sellevastu on siin teisi võimalusi isikupäraste huvide rahuldamiseks. Ja ajaloolasele eriti just Stokholm oma ajalooliste varaaitadega on põnevuse keskpunktiks. Sellepärast süvenegam siis ahiivides valitsevasse töösse!”

H.R.

Sari: Eesti Mõttelugu