“Ajaloo kasust”

Andres Dido (1855-1921) on meie esimesi rahvusvaheliste, riigipoliitiliste ja riigiõiguslike huvidega publitsiste. Ta on õppinud Proudhoni ja Bakunini sotsialismi, anarhismi ja föderalismi ideedest, tema vaatluste ja uurimuste aluseks on sotsioloogiline meetod. Ta on esimene läbinisti prantsuse kooliga haritlane – öelgem sotsioloog – eestlaste hulgast.
Dido oli autokraatliku Venemaa vaenlane, kuivõrd see maa oli mõttevabaduse vaenlane. Prantsusmaal pagulaspõlve veetes õppis ta aru saama, kuidas vaba mõte ja sotsiaalsed protsessid on vabastanud Prantsusmaa monarhiast ja kehtestanud vabariigi demokraatlikel alustel. Ta õppis seda Eesti jaoks. Ka iseseisev Eesti pidi olema vormilt vabariik nagu kõik.
Suurtest prantsuse kirjanikest olid Andres Dido eeskujudeks Victor Hugo ja Emile Zola nende puhta vabadusaate, poliitilise julguse, aususe ja kogu ühiskonda haarava sotisoloogilise, realistliku vaatlusvõime poolest.
Dido ajakirjanduslik varjunimi oli 1902. aasta sügisest alates A. Tulevik. Nimeleid toetub ühele Victor Hugo luuletusele, mille järgi tulevik on alati vabam kui olevik, tulevik ei allu ühegi autokraadi suvale.
Tähendab, et Andres Dido A. Tulevik on sisult oodatava, saabuva vabaduse kuulutus! Ka Grenzstein oli korda Pariismees nagu Didogi, aga Dido tegi selge vahe: Grenztein oli mineviku-mees ja ummikus, Dido tulevikumees ja vaba.