Kirjandusteadlaste ja kirjastajate maitse ning valik ei tarvitse just alati kokku langeda. On kirjanikke, keda loetakse; on teisi, keda ainult hinnatakse, kuid loetakse vähe. On neidki, kes juba eluajal kirjandusõpikuisse satuvad; on teisi, kes pääsevad sinna kordusväljaannetes. André Maurois (1885-1967) on XX sajandil olnud üks loetavamaid sulemehi üldse ja seda igal mandril (isegi “pimedal ajal” Nõukogude Liidus), kuid soliidsemad kirjandusõpikud ja krestomaatiad on populaarse autori siiski ukse taha järjekorda ootama jätnud. Järjekorraga, eriti veel pikaga, on aga nii, et ühed ei läbe oodata ja lahkuvad omal soovil, teised on kannatlikumad ja ootavad selle lõpuni. Siiski on Maurois õnnelikum kui Stendhal, kes valgustatu maailma žürii ette ilmus terve sajandi hiljem. Maurois leiab tunnustust, ja seda iga rahva entsüklopeedias, juba praegu. …
Sari: Europeia
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.