“Ainult inimene”

Ainult inimene.

See on üks tund vastu hommikut. Valgus on hämaruse linna kohal juba võitnud. Toas muutuvad esemete kontuurid üha selgemaks ja selgemaks. Ärkad ja vaatad kella öölaual, – langed aga kohe rahustunult tagasi: veel on aega! Kuni uni ei tule enam. Otsid siis rahutult sigaretipakki ja tikutoosi. Tõmbad esimesed sõõmud ahnelt ja sügavalt. Ja siis, seal lamades, tuleb jälle sama mõte, mis keerleb su ajus igal hommikul. See kõik pole õige, ütled sa enesele. See paistab äkki jälle ebatõeline, et sa lamad siin toas voodis, linade vahel, sigaretipakk laual käeulatuses. See on vale ja see on meelepete, ütled sa enesele, kõik see, mis sind ümbritseb. Pole võimalik ja usutav, et oled rahulikul maal ja riigis, kus keegi sind ei tülita ja kus su pass, olgugi et põgeniku oma, võib lebada kuude kaupa laualaekas, ilma et sul oleks tarvidust ta järele. Kõige selle asemel kuuled kauge kohinana muid, palju tuttavamaid hääli, näed teisi pilte.

Mõnikord näed siis selles hommikuhämaruses jälle uuesti ja selgelt neidki, kes on ära, ja näed neidki, kellest sa tead, et nad on surnud, ja näed neidki, kellest sa ei tea sedagi. …