“Aine ja mälu”

Järgnevas raamatus väidetakse, et vaim on tegelik ja et aine on tegelik, ning üritatakse määrata nende suhet teineteisesse ühe konkreetse näite varal, milleks on mälu. Kuid teisest küljest vaadeldakse siin keha ja vaimu sellisel viisil, et me loodame oluliselt mahendada või isegi kõrvaldada teoreetilisi raskusi, mida dualism on alati tekitanud ning mistõttu see pole filosoofide seas kaugeltki au sees, kuigi selle pakub välja vahetu teadvus ja võtab omaks tervemõistus.

Need raskused tulenevad suuremas osas ainemõistmisest, mis on kord realistlik, kord idealistlik. Raamatu esimese peatüki eesmärk on näidata, et idealism ja realism on mõlemad liialduslikud seisukohad ning et on vale taandada ainet meie esindusele temast, kuid et on vale ka pidada seda millekski, mis küll tekitab meis esindusi, kuid mille loomus on nendest erinev. Aine on meie jaoks “piltide” kogum. Ja “pildi” all me peame silmas teatavat eksistentsi, mis on rohkem kui see, mida idealist kutsub esinduseks, aga vähem kui see, mida realist kutsub ajaks – eksistents, mis on poolel teel “asja” ja “esinduse” vahepeal. See on lihtsalt tervemõistuse ainemõistmine. …