Käesolevas romaanis keskendub autor kolmeteistkümnendal aastasajal elanud rüütlite võistluste ja elu-olu kujutamisele. Kuna ühiskond oli juba tollal paheline – vohasid ebaausus ja valed -, ei jätnud see ka rüütelkonda puudutamata. Nii viibki üks tormakas ja rikutud noormees pettuse teel oma maale rüütlitütre, kuid neiu meelekindlus ja ilu mõjutab teda oma eluviise muutma. Kuid see pole kaugeltki kerge ülesanne, kui ümberringi levivad suured, julmad, õnnelikult päästvad või kellelegi vajalikud valed ning lokkab omakasupüüdlikkus. Kõigest hoolimata on raamatus küllaga suursugust ja rüütliromantikat, kusjuures rüütliturniiride kangelannasid on enamasti rohkem kui üks ning metsikutel duellidel välguvad mõõgad ja langeb päid.
Tristour kummardus daam Marmohekile ja kui see poolminestunult oli hinganud: “Ah, rüütel, õiglased pole hävinenud…”, hõikusid heeroldid tingimused teatavaks. Auhaavangus kahtlustatav Trevohari rüütel asub võitlusse Rendalegi vikondi kolme rüütliga ja kaotades kaotab kõik, mida nimetab omaks, lisaks daam Marmoheki au. Rüütlid heitsid igaüks soomuskinda. Tristor korjas need üles ja laskis end kärmelt rüütada, ning daam Plezou käskis trompeteid puhuda.
Tema oda ja mõõk, need olid valmis.
Tema mõõgatera oli valmis – värvuma.
Veri au eest on õiglaselt valatud.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.