“Aeg iseendale”

Kes ütleb, et emapuhkusele jäämiseks peab päriselt rase olema?

Nagu kõik New Yorgi meediavaldkonnas töötavad inimesed, elab toimetaja Liz Buckley kreemimuffinitest, kofeiinist ja kokteilidest. Kuid nüüd, kui ta on kolmekümne ühe aastane, on tema karjäär Paddy Cakesis, peenes pereajakirjas, milles tutvustatakse tuhandedollarilisi jalutuskärusid rikastele ja ülimalt võistlushimulistele järglaste hankijatele, toppama jäänud.

Liz on aastaid teinud nädalas mustmiljon töötundi, võttes enda kanda lastega töökaaslaste ülesandeid, kuid nüüd tal on sellest kõrini saanud. Kui ühel päeval ülemused stressist tingitud oksendamist eksikombel hommikuseks iiveldushooks peavad, toimub muutus. Liz arvatakse emmede hulka. Ta otsustab mänguga kaasa minna ja kavatseb tasustatud puhkust kasutada selleks, et jõuda selgusele oma elus: töös, armuelus ja muus. Sellest saab tema “aeg iseendale”.

Päeval kannab Liz kaunite rasedariiete all vahtkummist kõhtu. Õhtuti vahetab ta kõhu karaoke, õhtusöökide ja selle juurde kuuluvate jookide vastu välja. Aga kui kaua ta suudab pettusega jätkata… ja varjata seda mehe eest, kes võib vabalt olla see Õige?

“Sünnitustähtaja” lähenedes on Liz kurnatud – aga samas rõõmus – pettusest, süütundest ja väljamõeldud kõhuelaniku tekitatud tunnetest… tunnetest, mis puudutavad õnne, edukust, pere ja armastuse olemust.