“Aarded tellistes”

“Noidlen kuldhirve …” on üks Uku Masingu tõlgitud Rabindranath Tagore luuletus, mis esmakordsest lugemisest peale alati kummastav tundus. Mis on see noidlemine, veidi võõrapärase kõlaga sõna, oli ju kontekstist arusaadav, aga tavainimese keelekasutusse lõikus ometi ootamatu oskusterminina.
Uku Masingu enda tekstid ongi sellised – neis jahitakse raskesti hõlmatavat maailma, kasutades vahendeid, mille hoomamiseks peab olema pinges ja valvel – muidu jääb arusaamatuks, kuidas kuldhirveni jõuti. Tekstid on äratuntavalt isikupärased ja sisaldavad keelt, mida tuleb kaasamõtlemiseks tunda, sest muidu on oht rännakutel kaduma jääda. Tõsi, võib-olla polegi suurem õnnetus, kui lugeja ei suuda kirjutajaga sammu pidades lõpuni minna, vaid jääb pikalt kinni näiteks ühe refereeritud nganassaani muinasjutu rabavatesse detailidesse. Sellestki võib piisata, et end elusamana tunda. Masing suudab oma folkloristikateemalistes artiklites sõlmida sidemeid kaugete maade ja rahvaste vahel, liikudes muistsest Lähis-Idast Siberisse, põigates Kaukaasiasse ja Ameerika põlisrahvaste juurde ning leides ühisosi nende ning meie omagi pärimuse vahel. Samamoodi nagu geograafilised kaugused, ei kammitse teda ka žanripiirid: sarnased folkloorimotiivid võivad esineda ühel rahval lauludes, teiste muinasjuttudes või muudes pärimusliikides. Selline suveräänsus eeldab tohutut eruditsiooni. Silmatorkava kirega seikleb rändur ühest motiivist teiseni, varieerudes hinnangutes viletsaltkirjutajate hukkamõistust (“Eesti ja India “Puusepp ja maaler””, “Rosenplänteri käsikiri”) ennastmadaldava arvamuseni nagu näiteks kirjas Karl Ristikivile (14.07.1971): “”Salmelaulust” oleks kirjutatav yks uutmoodi lugemine, mis muidugi ekslik nagu kõik senised, hoopis uus vähemalt”. Aga ega see enda ekslikkuse ette möönmine olegi pelk retoorika, sest temagi on veendunud, et eruditsiooni pole tõesti kellelegi piisavalt.