Mihkel Aitsam (1877-1953) oli koduloouurija ja ajaloolane, ajakirjanik ja prosaist, kirjutanud ka näidendeid. Sündinud Läänemaal Vigala valla Sääla küla Aitsamaa talurentniku peres. Pärast Velise kihelkonnakooli lõpetamist täiendas õpihimuline noormees end iseõppimise teel. Juba kooliõpilasena saatis “Olevikku” lühemaid kirjutisi koduvallast, aastatel 1894-1903 kogus Vigalast Jakob Hurdale rahvaluulet. Aastast 1900 sai temast ajalehtede “Valgus”, “Teataja” ja “Uudised” kaastööline. Tallinnas töötas ajalehe “Hüüdja” toimetuses, aastatel 1919-1940 kuulus “Päevalehe” toimetuses. Aktiivse inimesena jõudis osa võtta Vigala Muusikaseltsi tegevusest, oli karskus- ja põllumeesteseltside liige, on koostanud Tallinna Eesti Põllumeeste Seltsi aastaraamatu ja kaks koguteost. Uurinud ka eesti ravimtaimi.
Mihkel Aitsam astub selliste meeste ritta, nagu olid Jaan Jung (1835-1900) ja Hindrik Prants (1858-1932). Ka nemad oli taluperest pärit andekad kirjamehed, ajaloouurijad ja ajalehtede kaastöölised, kogunud rahvaluulet ning muust tegevusest ülejäänud aja pühendanud koduloole. Mihkel Aitsam on uurinud põhjalikult Vigala kiriku ja kihelkonna ajalugu, käsikirjaline uurimus ilmus 2006. aastal.
“Päevalehes” on Aitsami sulest ilmunud koguni üheksa arhiivimaterjalidel ja rahvajuttudel põhinevat ajaloolist romaani ja jutustust, mis kõik kujutavad Põhja- ja Lääne-Eesti talupoegade võitlust mõisnike vastu. Neist kolm on ilmunud raamatuna: “Hiiu Lossist – Siberisse” (1937, 2009), “Eestimaa kuningas” (1938) ja “Hiislari tütar” (1940).
1905. aasta revolutsiooni eelloo, sündmuste kulgemise ja järellainetuste talletajana saab Aitsamit võrrelda Eduard Vildega, kelle ajaloolist triloogiast võis autor saada tõuke just tema silme all toimuva maarahva elu ja võitluse jäädvustamiseks. Tema isa, samuti Mihkel Aitsam (tuntud ka kui Vana Aitsma, 1833-1913), Vigala mõisale kuuluva Aitsamaa talu rentnik, käis parun Bernhard Uexkülliga kohut, taluhooned põletati paruni käsul 1906. aastal. Autori onupoeg Pipra Mihkel Aitsam (1876-1917) oli tuline mässumees ja mõisapõletaja, ka tema kodutalu pandi põlema ja ta ise pidi surmamõistetuna kodumaalt põgenema. 1937. aastal ilmus mälestustel ja uurimustel põhinev teos “1905. aasta Läänemaal”, lisaks hulk lühemaid käsitlusi ajakirjanduses.
Käesoleva monograafia mõõtu uurimuse jaoks kogus autor materjali 42 aastat. Rahutuste alates hakkas Aitsam kohe sündmusi üles tähendama, täiendades seda ajaleheartiklite, pealtnägijate tunnistuste ja arhiividokumentidega. Käsikiri valmis 1948. aastal ja ootas trükis ilmumist 63 aastat. Autori tekstile on lisatud toimetaja kommentaarid ja 133 pilti.
Paljud ajaloolased ja uurijad on püüdnud tolleaegset liikumist iseloomustada kui ainult töölisklassi liikumist, kui tööliste võitlust sotsialistliku ilmakorra pärast. Niisugust ilmet 1905. aasta liikumine meil Eestis aga ei omanud ja sellisena teda kujutada on ebaõige. Linnades olid 1905. aasta liikumise kandjaiks küll peamiselt töölised ja nende sotsiaaldemokraatlikud juhid, kuid maal, rahva suure enamuse juures, olid 1905. aasta liikumis juhtivaiks tegelasiks talumehed, vallasekretärid, kooliõpetajad, kaupmehed, käsitöölised jne. Need maainimesed ei olnud haaratud mingist klassivõitluse ideest, millest maal sel ajal midagi ei teatudki, vaid nende ainsaks püüdeks oli vabaneda sellest ebaõiglasest ja allasurutud olukorrast, milles eesti rahvas tol ajal viibis.
– Artur Tupitss
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.