Woldemar Hermann von Löwenstern (8. detsember 1776 Raasiku mõis Harjumaa - 21. jaanuar 1858 Peterburi) oli Vene sõjaväelane (kindralmajor), Raasiku ja Kambi mõisa omanik.
Woldemar Hermann von Löwenstern sündis Raasiku mõisniku pojana ning õppis Tallinna toomkoolis. Ta astus 1793. aastal 17-aastasena Vene sõjaväeteenistusse Semjonovi ihukaardiväepolku seersandina ning oli general en chef Saltõkovi adjutant.
1794. aasta detsembris viidi ta üle ratsakaardiväkke vahtmeistriks, 1795. aastal määrati ta Ukraina kergratsaväepolku rittmeistriks (polk nimetati varsti ümber Starodubski kürassiiripolguks), mille koosseisus osales ta Napoleoni sõdades Vene vägede sõjakäigus aastatel 1798-1799 Prantsuse vägede vastu Reini jõe piirkonnas.
1800. aastal kuulus ta krahv Carl Magnus von der Pahleni juhitava väe koosseisu, mis tegeles admiral Horatio Nelsoni laevastiku jälgimisega Läänemere-äärsel rannikualal, kuid 1802. aastal läks ta tervislikel põhjustel sõjaväest erru.
1812. aastal alanud Napoleoni Venemaa sõjakäigu ajal asus Löwenstern uuesti teenistusse ja määrati sõjavägede ülemjuhataja adjutandiks. Vene vägede poolt sõja algetapil sooritatud taganemismanöövrite ajal Vilnost Drissasse koostas ta ülemjuhataja krahv Michael Andreas Barclay de Tolly ja siis Mihhail Kutuzovi juures keisrile esitatavaid salajasi ettekandeid ning oli seejärel parlamentäärina Prantsuse vägede sõjalaagris, kus tegeles ka luurega.
1813. aastal ülendati ta alampolkovnikuks "julge ja jõulise rünnaku eest Borodionos (26. aug / 7. sept. 1812)" ja teda autasustati Püha Vladimiri ordeniga tegevuse eest Smolenski lahingus (5/17 aug. 1812), Bernburgi vallutamise eest sai Rootsi Mõõgaordeni ja Göttingeni vallutamise eest II klassi Püha Anna ordeni teemantidega.
Seejärel teenis 1814. aastal kindralleitnant Mihhail Vorontsovi juures, 1815. aastal ülendati polkovnikuks ning määrati teenistusse Ahtõri husaaripolku. Aastatel 1815-1818 kuulus krahv Vorontsovi üksiku korpuse koosseisu. Pärast krahv Vorontsovi vägede lahkumist Euroopast Venemaale jäi Löwenstern 15. aprillist 1819 kõigi Vene vägede juhatajaks Prantsusmaal.
Pärast Löwensterni Prantsusmaalt naasmist arvati ta 30. aprillist 1823 sõjaväeteenistusest riigiteenistusse tõelise riiginõuniku teenistusastmes. 14. septembril 1826 võeti Löwenstern uuesti sõjaväeteenistusse polkovnikuna ning määrati Tallinna 2. komandandiks.
6. detsembril 1826 ülendati Löwenstern kindralmajoriks ning määrati teenistusse 3. tragunidiviisi ülema juurde.
1828. aastal oli Löwenstern Vene-Türgi sõja ajal Valahhia kuberner.
19. märtsil 1828 määrati Löwenstern 3. ulaanidiviisi 2. brigaadi ülemaks. 28. mail 1829 arvati ratsaväe teenistusest välja ja vabastati sõjaväeteenistusest 8. jaanuaril 1838, koos õigusega kanda mundrit ja täie palga ulatuses pensionile. Pärast penisonile minekut elas ta suviti Raasiku mõisas ning veetis talved Peterburis.
Ta suri 21. jaanuaril 1858 Peterburis 82. eluaastal. (wikipedia)