Vsevolod Anissimovitš Kotšetov (vene keeles: Всеволод Анисимович Кочетов; 4. veebruar 1912 Novgorod – 4. november 1973 Moskva) oli vene nõukogude kirjanik.

Ta esindas sulaajal tagurlikku suunda, teda on nimetatud "parteidogmaatikuks". Alates 1961. aastast oli ta kirjandusajakirja Oktjabr peatoimetaja, tema ajal kujunes sellest konservatiivne vastand Tvardovski liberaalsele Novõi Mirile. Eesti keeles on ilmunud Kotšetovi romaan "Žurbinid" (töölisdünastiast) ja "Vennad Jeršovid" (viimane kutsus esile terava poleemika, oli kirjanikke, kes väljendasid toetust autorile, aga ka oponente, sh Tvardovski, kes nimetas romaani "röövellikuks nähtuseks kirjanduses"). 28. märtsil 1965 kritiseeris Pravda Kotšetovi ja tema ajakirja Oktjabr stalinismi kaldumise eest, kalduvuse eest mõista valimatult hukka uut proosat (Solženitsõn, Baklanov, Simonov), "tendentslikkuse ja subjektiivsuse" eest, mistõttu ajakirja kirjutistes esitati sageli lihtsustatult ja valelikult teiste autorite positsioone, vajaka olevat jäänud nende loomingulise individuaalsuse analüüsist..

Oma peateoses, romaanis "Mida sa siis tahad?" (1969, «Чего же ты хочешь?») kritiseerib Kotšetov halastamatult nähtusi, mida ta oli alati vastustanud. Romaani on võrreldud pamfletiga. Autor lükkab tagasi läänemaailma väärtused, kritiseerib "kodanlikku propagandat", nõukogude inimeste seas valitsevat väidetavat valvsuse puudumist, mis võimaldab klassivaenlastel ja lääne imperialistidel edendada oma eesmärki õõnestada sotsialismi. Süžee hõlmab rida varjatud lääne agente, sh endine essesslane, kes on saadetud Venemaale, et teostada õõnestustegevust ja rikkuda nõukogude noori. Venelastest seisab romaani keskmes kirjanik Vassili Petrovitš Bulatov (ilmne autori alter ego), keda vaenlased nimetavad "dogmaatikuks" ja "stalinistiks". Romaani ei võtnud hästi vastu isegi Pravda ja seda ei antud enam kunagi Venemaal välja. 20 nõukogude intellektuaali allkirjastasid protestikirja sellise "obskurantistliku" teose avaldamise vastu. Kotšetov olevat ise kavandanud oma romaani nõukogude versioonina "Sortsidest". Romaani avaldamisele järgnes rida paroodiaid, mis ringlesid samizdatis. Vasakpoolse dissidendi Roi Medvedjevi hinnangul olevat Kotšetovi teos "romaan-pealekaebus, romaan-paskvill. Kotšetov kutsus esile enamiku Moskva intelligentsi ja paljude Lääne kommunistide meelepaha". Oma lõpetamata romaanis "Välgud löövad mööda tippe" («Молнии бьют по вершинам») üritas ta teatavate Zinovjevi aja Leningradi parteijuhtkonna kommete näitel kritiseerida Brežnevi isikukultust. Käsikirjas kõlavat ideelis-kõlbelise puhtuse, kaadrite ümbersündimise ohu ja juhtide isikukultuse ohu teemad. Kultuurifunktsionäärina säilitas Kotšetov sõjaka kommunistliku suunitluse. Nii kaebles ta Ilja Ehrenburgi mälestuste avaldamise järel teatavate kirjanike üle, kes "tuhnivad oma napakate mälestuste rämpsuhunnikutes." Kotšetovi kaasaegsed on märkinud, et ta ei olnud samas kõrk bürokraat ja kasutas oma võimalusi parteitegelasena sageli kitsikuses olevate kirjanike aitamiseks, abistades neid materiaalselt (muu hulgas osutas toetust Vassili Šuškinile).

Kotšetov tarvitas pikka aega ülemäära alkoholi, samuti oli tal vähk. Ta laskis end 4. novembril 1973 maha, eeldatavasti seetõttu, et vähist tingitud kannatused olid talumatuks muutunud. (VikipeediA)