Voldemar Panso (30. november 1920 Tomsk, Tomski kubermang - 27. detsember 1977 Tallinn) oli eesti lavastaja, näitleja, teatripedagoog ja teatriteadlane.

Tema isa oli leidur Hans Panso.

Panso lõpetas 1938. aastal Nõmme Gümnaasiumi V lennu ja 1941. aastal Tallinna Konservatooriumi Riikliku Lavakunstikooli ja 1955. aastal Moskvas Venemaa Teatrikunsti Instituudi (GITIS) (juhendajad Aleksander Popov ja Marija Knebel), oli 1958-1965 GITIS-es aspirantuuris (aastast 1965 kunstiteaduste kandidaat).

Ta töötas Eesti Draamateatris näitlejana (1941-1950) ja hiljem lavastajana, 1965. aastast Eesti NSV Riikliku Noorsooteatri ja 1970. aastast Eesti Draamateatri peanäitejuhina.

1957. aastal asutas Voldemar Panso Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri ja juhtis seda kuni surmani. Lavakunstikateedri 2. lennu lõpetajate baasil asutas ta Eesti NSV Riikliku Noorsooteatri.

Panso lavastused olid fantaasiarikkad ja uudsed, näiteks Juhan Smuuli "Lea" ja "Kihnu Jõnn" ning Frederick Loewe "Minu veetlev leedi". Ta tegi silmapaistvaid lavastusi oma dramatiseeringuist, näiteks "Inimene ja jumal" ning "Inimene ja inimene" A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" põhjal, Oskar Lutsu "Kevade", Maksim Gorki "Ema" ja Aleksis Kivi "Täna mängime "Seitset venda"".

Panso mängis ka filmides. Ta on avaldanud huvitavaid reisilugusid, humoorikaid vesteid, inimestesse süveneva paeluva portreeraamatu "Portreed minus ja minu ümber" ja teatrialase teose "Töö ja talent näitleja loomingus" (1965). (VikipeediA)