Tõnno Jonuks (sündinud 21. aprill 1974) on eesti usundiuurija ja religiooniarheoloog.

Jonuks kaitses 2009. aastal Tartu Ülikoolis doktoriväitekirja teemal "Eesti muinasusund".

Tema peamised uurimissuunad on Skandinaavia saagad ja eesti muinasusund. Jonuksi aastatepikkune töö muinasaegse religiooni uurimisel on kokku võetud monograafias „Eesti muinasusundid“ ([Tallinn]: Postimees Kirjastus, 397 lk), mis pälvis 2022. a. ajalookirjanduse aastaauhinna.[4], mis vaatleb siinset religioonilugu inimasustuse algusest mesoliitikumis (u 8600 eKr) kuni 13. sajandi ristisõdadeni, käsitledes ka selle järellugu. Jonuks püüab välja murda rahvuslikest eeldustest lähtunud uurimistraditsioonist, mille kohaselt nähakse eestlaste muinasusundit ajas püsivana ja tõlgendatakse ka kristlikku rahvausundit pigem muistse paganluse, mitte kristluse rahvaliku vormina. Raamatu põhiväide peegeldub juba pealkirjas: eri ajastutel ja ühiskondades olid erinevad usundid – ühte, aastatuhandeid püsinud Eesti muinasusundit pole kunagi olemas olnud. Alustades küttide-korilaste ja lõpetades „sõjakate pealike“ religiooniga, tuvastab Jonuks viis erinevat muinasusundit. Üleminekud nende vahel olid pigem sujuvad, nagu näitlikustatakse kristluse elementide osalise omaks­võtuga juba ristisõdade ja misjoni eel, ning kristianiseerimine oli ikkagi sedavõrd kõikehõlmav religioonimuutus, et tõi kaasa varasema usundi asendumise kristliku rahvausundiga oma esmalt katoliiklikes ja seejärel luterlikes vormides.

Tõnno Jonuks töötab alates 2001. aastast Eesti Kirjandusmuuseumis alates 2023. aasta novembrist teadusdirektorina, aastail 2020-2024 on Tallinna Ülikooli teadur. Ta on Muinsuskaitseameti arheoloogia eksperdinõukogu liige ja ajalooliste looduslike pühapaikade komisjoni liige. (VikipeediA)