Tiit Tarlap (13. november 1954 - 24. veebruar 2017 Sindi) oli Eesti kirjanik.

Ta kutsuti 1986. aastal Nõukogude sõjaväe kordusõppustele ning viidi likvideerima Tšernobõli tuumaelektrijaama avarii tagajärgi.

Ta kirjutas peamiselt märuliulmet, aga on avaldanud ka krimi- ja seiklusjutte.

Esimese ulmejutu "Tänav akna taga" avaldas ta 1988. aastal ajakirja Noorus juuninumbris. Oma loomingut on avaldanud tihti maakonnalehtedes järjejuttudena, näiteks Liivimaa Kulleris ja Pärnu Postimehes. Mõned lood on avaldatud ka ajakirjades Horisont ja Favoriit.

Tšernobõlis kogetu innustas teda 1993. aastal avaldama raamatu "Tšernobõl 1986". Sama aasta märtsis ja aprillis avaldas ajaleht Liivimaa Kuller Tarlapi jutu "Õnn kestab igaviku...". 1993. aasta lõpust avaldas sama nädalaleht ka tema teist romaani "Vampiirilõks".

1995. aasta juulist kuni sama aasta lõpuni avaldas Pärnu Leht osaliselt Tarlapi romaani "Väga pikk päev". See romaan ilmus tervikuna 2002. aastal ajalehes Lääne Elu. 2001. aastal avaldas Lääne Elu Tarlapi lühiromaan "Liivakella kael".

Oma esimese raamatu "Viiking, kes armastas haisid" avaldas Tarlap 2001. aasta lõpus.

2002. aastal avaldas eesti ulmekirjanduse ekspert ja toimetaja Raul Sibul oma teoses "Eesti ulme antoloogia" Tarlapi ulmekirjandust.

2005. aastal kirjastas Tarlap Pärnu Tšernobõli veteranide abiga kogumiku "Kurjuse tund. Koidiku lapsed". (wikipedia)