Richard Adolf Kleis (6. oktoober 1896 Tallinn - 18. juuni 1982 Tartu) oli eesti ajaloolane ja filoloog.

Kleis õppis aastatel 1907-1915 Tallinnas Nikolai I Gümnaasiumis (hilisema Tallinna I Keskkool), lõpetades selle kuldaurahaga. Tema koolivennaks oli Peeter Tarvel, kes sai tema heaks sõbraks ning nende tihedad kontaktid jätkusid kuni 1940. aastateni. Sarnaselt Tarveliga läks Kleis Peterburi Ülikooli, kus õppis ajalugu ja vanu keeli, kuid 1916. aastal pidi ta minema sõjaväkke ning stuudium katkes. Hiljem osales ta Vabadussõjas, alles seejärel sai taas ülikooli minna. 1925. aastal lõpetas Kleis Tartu Ülikooli ajaloolasena ja läks tööle Hugo Treffneri Gümnaasiumisse Tartus. Ta oli seal ajaloo, kodanikuõpetuse ja ladina keele õpetaja, pälvides suure tunnustuse. Alates 1930. aastast oli ta ka Treffneri kooli inspektor. 1934. aastal kaitses Kleis ajaloomagistri kraadi ("Neeva lahing 1240. a. kaasaegse sündmustikuga Liivimaal seoses käsitelduna"). Selleks ajaks oli ta juba üle-eestiliselt tunnustatud teadlane, kes oli aidanud koostada esimest "Eesti bibliograafilist leksikoni" (EBL), toimetanud mahuka koguteose "Tartu" ning asunud esimese "Eesti Entsüklopeedia" (EE, 8 köidet 1932-1937) peatoimetaja kohale. Ta tegeles mitmesuguste keeleteadust puudutavate küsimustega, ent huvitus ka antiikajaloost. 1938. aastal sai Richard Kleis riig 8. klassiloterii peavõidu 15 000 krooni.

1940. aasta juunipöörde ja Saksa okupatsiooni ajal töötas Kleis kooliõpetajana edasi, kuid 1944. aastal, mil ajaloolastest valitses suur puudus (paljud neist olid kas põgenenud läände, sõja ajal hukkunud või võimude silmis ideoloogiliselt soovimatud), võeti ta tööle Tartu Ülikooli ning määrati õige pea Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi direktoriks. Lisaks sellele töötas ta aastatel 1944-1947 Teadusliku Kirjastuse peatoimetajana. 1950. aastal algas aga äge "kodanlike natsionalistide" vastane kampaania ning ka Eesti ajal liialt silma paistnud Kleis kaotas oma ametikohad. Ta oli sunnitud hakkama Tartu raamatukaupluse nr 43 ehk Teadus töötajaks, tõustes peagi selle juhatajaks. Selles ametis olles viis ta poe teaduslikult väga kõrgele tasemele. 1954. aastal õnnestus Kleisil saada uuesti tööle Tartu Ülikooli, kus õpetas kuni pensionile minekuni 1987. aastal ladina keelt ja antiikkirjandust. Lisaks tegeles Kleis olulisel määral teadustööga, oli esimese "Eesti nõukogude entsüklopeedia" (ENE) toimetuskolleegiumi liige, toimetas "Antiigileksikoni" ja tõlkis eesti keelde Läti Henriku kroonika. (VikipeediA)