Plotinos (umbes 204/205 - 270) oli Vana-Kreeka filosoof. Teda koos oma õpetaja Ammonios Sakkasega peetakse uusplatonismi rajajaks.

Plotinose elu kohta teatakse eelkõige tema õpilase Porphyriose sissejuhatusest Plotinose teosesse "Enneaadid".  Porphyrios arvas, et tema õpetaja sündis umbes aastal 205 ning suri umbes 66-aastasena keiser Claudius II valitsusajal, Plotinos tundis vastumeelsust "kehas viibimise" vastu, nii et ta ei rääkinud mitte kunagi oma minevikust, sünnikohast ega -ajast. Eunapios siiski kirjutab, et ta oli sündinud Lykos (st Lykopolises) Egiptuses. Porphyriose kinnitusel oli Plotinos taimetoitlane.
Plotinos alustas oma filosoofiaõpinguid 27-aastasena, umbes aastal 232, ning kolis õpinguteks Aleksandriasse. Ta ei olnud rahul ühegi oma kohatud õpetajaga, kuni lõpuks üks ta sõber soovitas tal minna Ammonios Sakkase juurde. Pärast Ammoniose loengu kuulamist ütles Plotinos oma sõbrale, et "see on mees, keda ma olen otsinud", ning alustas agaralt oma õpinguid tema juures. Järgmised 11 aastat oma elust veetis Plotinos Aleksandrias. 38-aastaselt otsustas ta aga hakata uurima pärslaste ja indialaste filosoofiat. Seetõttu ta lahkus Aleksandriast ning liitus Gordianus III armeega, mis tungis parajasti Pärsiasse. Pärast ebaõnnestunud sõjaretke lõppu ning Gordianuse surma ta aga leidis ennast üksiku ja hõljatuna vaenulikult maalt, ning naasis pärast mitmeid sekeldusi oma kodumaale Antiookiasse.
40-aastaselt, keiser Philippus Araablase valitsemisajal, tuli Plotinos Rooma, kus ta elas suure osa oma elu lõpupoolest. Elades Roomas, kogus ta endale palju õpilasi. Siseringi kuulusid Porphyrios, Gentilianus Amelius, senaator Castricius Firmus, ja Eustochios Aleksandriast - arst, kes pühendas oma elu Plotinose järgimisele kuni oma surmani.
Teiste õpilaste seas olid veel ka Zethos, kes oli päritolult araablane ning kes pärandas oma vara Plotinosele; Zotikos, kriitik ja poeet; Paulinus, arst Skythopolisest; ja Serapion Aleksandriast. Peale Castriciuse oli Plotinosel ka teisi õpilasi Rooma senatist, nagu näiteks Marcellus Orontius, Sabinillus ja Rogantianus. Plotinosel oli ka arvukalt naisõpilasi, nagu näiteks Gemina, kelle majas ta elas Roomas olles jm. Plotinos oli ka kirjavahetuses filosoof Cassius Longinusega.
Plotinos sai ka keiser Gallienuse ja tema naise Salonica soosingusse. Plotinos pakkus keisrile välja ka idee muuta üks hüljatud asundus Campanias "filosoofide linnaks", mille elanikud elaksid Platoni "Seaduste" järgi. Keiser siiski ei toetanud seda ideed.
Oma elu viimased päevad veetis Plotinos üksinda Campanias oma maakohas, mille tema sõber Zethos oli talle pärandanud. Suremise hetkel olevat madu roomanud välja ta voodi alt ning seinas olevast august välja putkanud.
Plotinose tööd kogus kokku Porphyrios, "Enneaadid" pani ta kokku aastatepikkuse töö järel, alates aastast 253, lõpetades paar kuud enne surma. Töö võttis sedavõrd palju aega, sest Plotinose käekiri olevat olnud väga halb, ta ei olevat olnud head silmanägemist, samuti ei hoolinud ta kuigi palju grammatika- ega õigekirjareeglitest. Plotinos tundis ka vastumeelsust juba kirjutatud teksti uuesti ümberkirjutamisele, seega andis ta selle töö Porphyriosele, kes mitte ainult ei parandanud õigekirjavigu, vaid pani ka tekstid ka järjekorda, milles me neid teame.
Plotinos ründas gnostitsismi, aga ei rääkinud sõnagi kristlusest, millest ta ometi pidi olema teadlik. Kõikide allikate järgi vastas tema enda isiklik ja sotsiaalne elu kõikidele moraalsetele ja vaimsetele standardtitele. (wikipedia)