Paul Johansen (23. detsember (vana kalendri järgi 10. detsember) 1901 Tallinn - 14. aprill 1965 Hamburg) oli taani päritolu Eesti ja Saksa ajaloolane.
Johansen sündis Tallinnas taanlasest maaparandusinseneri Jens Christian Johanseni perekonnas. Ta õppis Tallinna Toomkoolis ning lõpetas selle 1919. aastal. Sama aasta suvel astus ta õppursõdurina Rahvaväkke, ent Vabadussõja rinnetele ta ei jõudnud. Sama aasta lõpus asus ta õppima Kopenhaagenisse ja peagi Saksamaale, esialgu agraarinseneriks, ent peagi loobus ta sellest suunast ajaloo kasuks. 1924. aastal sai Johansen Leipzigi ülikooli ajaloodoktoriks ning naasis Eestisse, asudes tööle Tallinna Linnaarhiivis.
Johansenist kujunes peagi üks olulisemaid Eesti ajaloolasi, ta uuris läbi tohutu hulga materjale nii Tallinna vanema ajaloo, eriti asustuse (rahvastiku) ajaloo, kui ka agraarajaloo kohta, olles viimasele suunale üheks alusepanijaks Eestis. Tema ilmselt olulisemaks teeneks on Taani hindamisraamatus leiduva agraar- ja asustusajaloolise materjali uurimine ning tõlgendamine, mille tulemuseks oli põhjalik ülevaade 13. sajandi Põhja-Eesti asustus- agraaroludest. Samuti juhtis Johansen tähelepanu Wanradti ja Koelli katekismusele kui esimesele kindlalt teada olevale osaliselt eestikeelsele trükisele. Johansen leidis Rootsi arhiivist ka Paide linna asutamisüriku ning tegi mitmeid teisi olulisi avastusi. 1934. aastast sai temast Tallinna linnaarhivaar.
1939. aasta lõpus siirdus Johansen koos baltisakslastega Saksamaale ning jätkas ajaloolasetööd Hamburgi ülikoolis. 1942-1945 oli ta sunnitud teenima tõlgina saksa idavägedes. Sealjuures külastas ta 1944. aastal veel viimast korda ka Eestit. 1945-1946 oli ta sõjavangis ning naasis seejärel Hamburgi ülikooli, kus ta õpetas kuni surmani. 1964. aastal esitas Johansen hüpoteesi, et Balthasar Russow võib olla eesti päritolu. Paraku jäi nii see uurimus kui ka mitmed teised tööd (näiteks Läti Henriku elu ja tegevuse uurimine) pooleli, kuna ta suri juba järgmise aasta kevadel.
(wikipedia)