Nikolai Aleksejevitš Nekrassov (10. detsember 1821 Nemirov - 8. jaanuar 1878 Peterburi) oli vene kirjanik ja kriitik, Vissarion Belinski kaastööline.

Luuletajakuulsuse tõi talle 1856 Moskvas ilmunud luulekogu.

Tosin aastat töötas ta talurahva elu käsitleva elu käsitleva epopöa "Kellel on Venemaal hea elada" kallal, mis jäigi lõpetamata.

Ta õppis 1832-1837 Jaroslavli gümnaasiumis, siirdus 1838 Peterburi. Avaldas 1840 romantilise luuleraamatu "Unelmad ja helid", see ei leidnud poolehoidu. 1840aastate keskpaigast alates arenes Nekrassovi loometegevus nn naturaalkoolkonna vaimus. Sõbrunes V. Belinskiga.

Nekrassov andis 1847-1866 välja ajakirja Sovremennik ja aastast 1868 asus toimetama ajakirja Otetšestvennõje Zapiski.

Nekrassov suri 8. jaanuaril 1878 Peterburis.

Ta käsitles jõulises, rahvalaulu rütmi ja intonatsiooni järgivas luules talurahva häda ja kannatusi. Ta jätkas Aleksandr Puškini, Mihhail Lermontovi ja Nikolai Gogoli tava ning demokratiseeris vene luulet. (VikipeediA)