Mihhail Petrovitš Pogodin (23. jaanuar (vana kalendri järgi 11. jaanuar) 1800 Moskva - 20. detsember (vkj 8. detsember) oli Venemaa ajaloolane, publitsist ja kollektsionäär.
Pogodini isa oli talupoeg, kes vabastati pärisorjusest 1806. 1821 lõpetas Pogodin Moskva ülikooli 1823-1825 osales ta kirjandulik-filosoofilise ring "Tarkusearmastajate ühing" töös. 1827-1830 ilmunud väljaandes "Moskva Teataja" avaldas ta jutustuse "Kerjus", milles võttis sõna pärisorjuse vastu. Umbes sellesse ajajärku jääb tema tegevus publitsistina, pärastpoole pühendus ta ajaloole.
Tema magistritöö (1825) teema oli "Venemaa rajamine"; seal püstitas ta teooria, et Venemaa riiklused rajasid Skandinaaviast pärit viikingid. Kuid hiljem lähendas huvi slaavluse vastu, Venemaa ajaloo ja selle omapära põhjalik mõistmine teda slavofiilidele.
Pogodin oli Moskva ülikoolis 1826-1835 üldajaloo professor ja 1834-1844 Venemaa ajaloo professor. Ta uuris vanavene ja slaavi ajalugu, vene talupoegade pärisorjuastamise käiku ja Moskva Venemaa pealinnaks tõusmise põhjusi. 1834 kaitses ta doktoritöö "Nestori kroonikast". Ta avastas hulgaliselt varem tundmatuid Venemaa ajaloo allikaid.
Ta oli üks kõige tunnustatumaid ajaloolasi Venemaal enne Sergei Solovjovi.
Tema majas elasid Nikolai Gogol ja Afanassi Fet. Viimast valmistas Pogodin ette ülikooli astumiseks.
Oma elu jooksul omandas Pogodin suure vanavarakollektsiooni: ikoone, vasest ja hõbedast riste, münte, medaleid, relvi, käsikirju, vanu raamatuid, vene ja välismaa teadlaste, kirjanike, kunstnike, sõjaväelaste, poliitikute ja kirikutegelaste autograafe ning muud vanavara. Osa kogutust on säilinud Venemaa rahvusraamatukogus ja Ermitaažis. (VikipeediA)