Mihhail Afanasjevitš Bulgakov (15. mai 1891 - 10. märts 1940) oli vene kirjanik. Tema kuulsaimaks teoseks on romaan "Meister ja Margarita", mida peetakse 20. sajandi üheks tähtteoseks.
Mihhail Bulgakov sündis 15. mail 1891. aastal Kiievis, mis tollal kuulus Venemaa koosseisu. Bulgakovite peres oli seitse last. Isa Afanassi Bulgakov töötas õppejõuna ning ema Varvara Mihhailovna oli endine õpetaja. Bulgakovil oli õnnelik lapsepõlv ning juba varases eas hakkas teda huvitama teater. Kodus kirjutas ta näidendeid, mida tema õed-vennad ette mängisid.
1901. aastal astus Bulgakov Kiievi 1. gümnaasiumisse, kus sai alguse tema huvi vene ja Euroopa kirjanduse vastu. Tema lemmikautoriteks olid Gogol, Puškin, Dostojevski ja Dickens. Gümnaasiumi õpetajad mõjutasid tugevalt Bulgakovi kirjanduslike eelistuste kujunemist. Pärast isa surma 1907. aastal võttis ema poja hariduse eest vastutamise enda õlule.
1909. aastal lõpetas Bulgakov gümnaasiumi ning astus Kiievi ülikooli arstiteaduskonda.
1913. aastal abiellus Bulgakov Tatjana Lappaga. Esimese maailmasõja puhkemise järel läks Bulgakov Punase Risti vabatahtlikuna rindele, kus sai raskelt vigastada. Valu leevendamiseks kasutas Bulgakov morfiini, millest jäi sõltuvusse. 1918. aastal lõpetas ta morfiini tarbimise ning ei kasutanud seda enam kunagi. 1926. aastal avaldatud raamat "Morfium" kirjeldab kirjaniku elu sel ajaperioodil.
1916. aastal lõpetab Bulgkov Kiievi ülikooli ning asus arstina tööle Smolenski kubermangus. Sellest perioodist räägib Bulgakovi raamat "Noore arsti märkmed". 1918. aastal pöördus ta tagasi Kiievisse ning avas erapraksise. Kiievis olles sai Bulgakov osa ka Venemaa kodusõjast ning elas läbi mitmeid riigipöördeid.
1919. aasta veebruaris mobiliseeriti Bulgakov Ukraina Rahvavabariigi armeesse. Hiljem mobiliseeriti ta vene valgete armeesse, kus ta teenis sõjaväearstina. Ta saadeti Põhja-Kaukaasiasse, kus ta haigestus tüüfusesse, mis oleks Bulgakovilt peaaegu elu võtnud.
Pärast haigust hülgas Bulgakov arstiameti ning hakkas tõsisemalt kirjutamisega tegelema. 1919. aastal avaldati Bulgakovi esimene raamat - följetonide almanahh. 1919. aasta lõpus kolis Bulgakov Vladikavkazi, kus jõudsid lavale tema kaks esimest näidendit "Enesekaitse" ja "Turbinite päevad", mis olid väga menukad.
Õige pea suundus Bulgakov Moskvasse plaaniga sinna "igaveseks jääda". Pealinnas oli raske tööd leida, kuid viimaks õnnestus tal saada kirjandussektsiooni sekretäriks. 1921. aastal asus Bulgakov koos naisega elama Patriarhi tiikide ning Majakovskaja metroopeatuse lähedale. Elatise teenimiseks kirjutas ta ajalehtedele följetone. Almanahhi "Nedra" tarbeks kirjutas ta kolm jutustust: "Dianooliad", "Saatuslikud munad" ning "Koera süda". Nendes jutustustes on kasutatud nii lõikavat satiiri kui ka ulmeelemente, et kirjeldada teadusavastuste vääriti kasutamise ohte. Nendes kirjutistes võib juba märgata Bulgakovi satiirile iseloomulikke jooni: osav fantaasia ja realismi kombineerimine, grotesksete olukordade kirjeldamine ning oluliste eetiliste küsimuste käsitlemine. Oma kõige kuulsamas romaanis kasutab Bulgakov neid vahendeid veelgi enam.
1925. aastal lahkus Bulgakov oma esimesest naisest ning abiellus Ljubov Belozerskajaga.
Aastal 1922-1926 kirjutas Bulgakov mitmeid näidendeid, mida lavale ei lubatud. Sõjakoledustest rääkiv "Põgenemine" keelati Jossif Stalini poolt, kunstinõukogu hinnangul ilustas näidend emigratsiooni ning valgekaartlust.
1932. aastal abiellus Bulgakov kolmandat korda. Tema kolmas abikaasa Jelena Šilovskaja oli inspiratsiooniks Margarita tegelaskujule romaanis "Meister ja Margarita". Oma elu lõpuaastatel kirjutas Bulgakov näidendeid ja jutte ning tõlkis mitmeid novelle ja libretosid. Paljusid neist töödest ei avaldatud. Samuti jäi tema lauasahtlisse Nõukogude süsteemi naeruvääristavad kirjutised.
10. märtsil 1940. aastal suri Bulgakov neeruhaiguse tõttu, millesse oli surnud ka ta isa. Juba nooruses oli Bulgakov oma surma põhjust ette näinud.
Mihhail Bulgakov on maetud Novodevitšje kalmistule Moskvas. (wikipedia)