Martin S. Kull või Martin Sebastian Kull - pseudonüüm, mida kasutab Eesti metsavendlusest kirjutav publitsist.

Selle nime all on aastast 2010 ilmunud Eesti Ajalookirjastuselt 15 raamatut, mis käsitlevad Eestit Teises maailmasõjas ja sõjajärgset vastupanuliikumist. Teosed on ilmunud sarjas "Metsavenna-eri". Fookuse all on eestlaste tegevus Saksa okupatsioonivõimude teenistuses ja Eesti metsavendade vereteod. Esimese raamatuna ilmus selle nime all raamat Saksa okupatsiooni ajal Tartus tegutsenud koonduslaagrist. Antud teos nagu ka Kulli hilisemad raamatud sisaldavad Nõukogude julgeolekuorganite juurdlusmaterjalide ümberjutustusi. Puudub nii allikakriitika, kui ka analüüs ja viiteaparatuur. Tunnustatud Eesti vastupanuliikumise uurija ajaloolane Tiit Noormets: "Teisalt on aga mõned autorid, nagu näiteks Jaan Ellen ja pseudonüümiga "Martin S. Kull" oma teostes suures osas lihtsalt ümber jutustanud või lausa ümber kirjutanud ülekuulamiste protokolle. Nende autorite raamatud on Nõukogude julgeolekuorganite sõna tänases päevas ja sellisena mitte ajalooteadus." Ei ole kindlalt teada, kes seisab nime Martin S. Kull taga. Teoste toimetamisega on tegelenud Valdek Kiiver, kes enda sõnade järgi sattus teemaga kokku töötades kirjastuses Hotpress, mis andis välja lähiajaloo teemalisi raamatuid. 2008. aastal ilmus tema toimetamisel Aino Lepa kirjutatud mahukas "Vabaduse hinnaks on elu". mis on üheks mahukamaks käsitluseks Eesti metsavendlusest.

2011. aastal keeldus Saaremaa Muuseum andmast oma rumme Saaremaa metsavend Elmar Ilbist käsitleva raamatu esitluseks kuna teose "Elmar Ilp: veri mu kätel" on Saaremaa kuulsaimat metsavenda kujutatud sarimõrvari ja bandiidina. Väga põhjalikult on Martin S. Kull tegelenud Virumaa metsavendluse kajastamisega, kuid need raamatud kannatavad kõik eelpool mainitud puuduste käes - puuduv viiteaparatuur ja illma allikakriitikata Nõukogude julgeolekuorganite ülekuulamisprotokollide tsiteerimine. Osades raamatutes nagu "Vere maitse" ja "Tartumaa Ilp ja tema "sulased"" on autor asunud kasutama täiesti nõukogulikku fraseoloogiat.

Kirjanduskriitik Arno Oja on pakkunud Kulli nime taga seisvaks kirjanik Ervin Õunapuud. "Martin S. Kulli raamatute sisu kohta pole mul palju ütelda. Kirjanduslikku väärtust neis ei ole, teaduslikku samuti mitte. Tõestusvähene liikumine eelkäijate väidete kallal ning seniste käsitluste korralike allikaviidetega varustamata dokumentide (?) abil pea peale pööramine pole tõde ega teadus. Samas ei ürita siinkirjutaja omistada ühelegi Kulli raamatule Ervin Õunapuu ainuautorsust. Küll aga peab lugejaid hoiatama ennast Eesti Ajalookirjastuseks kutsuva moodustise eest, mis Martin S. Kulli fenomeni kattevarjus üritab levitada tõvestavat Kulli sündroomi. Tõve nimi on paskvill."(VikipeediA)