Lennart Georg Meri (29. märts 1929 Tallinn - 14. märts 2006 Tallinn) oli Eesti kirjanik, tõlkija, filmitegija, diplomaat ja poliitik, Eesti president 1992-2001.

Lennart Meri vanemad olid Eesti diplomaat, hilisem William Shakespeare´i tõlkija Georg Meri ning Alice-Brigitta Engmann, kellel olid eestirootsi juured.
Isa diplomaadiameti tõttu käis Lennart mitmes Saksamaa ja Prantsusmaa koolis ja omandas hea keelteoskuse. Ta valdas saksa, prantsuse, inglise, soome ja vene keelt. Pärast Eesti okupeerimist küüditati Georg Meri perekond 1941. aastal Siberisse. Sealt naasid nad 1945. aastal. Lennart oli vahepeal õppinud mitmes venekeelses koolis. Eestis lõpetas ta Tallinna 10. Keskkooli ja astus ta Tartu Ülikooli.
Aastal 1953 lõpetas ta Tartu Ülikooli ajaloo eriala cum laude. Ta leidis tööd Vanemuises dramaturgina ning seejärel Eesti Raadios kuuldemängude toimetajana. Enne seda oli ta lühikest aega ajalooõpetaja.
Lennart Meri esimene raamat oli "Kobrade ja karakurtide jälgedes", reisist Kesk-aasiasse 1958. aastal. Aastal 1963 võeti Lennart Meri Eesti Kirjanike Liidu liikmeks.
Film "Linnutee tuuled" (koostöös Soome ja Ungariga) asi New Yorgi filmifestivalil hõbemedali.
Aastal 1990 sai Lennart Merist Edgar Savisaare valitsuse välisminister. Ta taastas kontaktid Läänega ning kohtus mitmel korral sealsete kõrgete riigitegelaste, sealhulgas ka USA presidendi George H. W. Bushiga. Ta saavutas Eesti Vabariigi peakonsuli Ernst Jaaksoni heakskiidu Eesti valitsuse tegevusele.
Ta oli ka Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee liige.
Augustiputši ajal oli Lennart Meri Soomes ning tegutses seal Eesti Vabariigi taastunnustamise nimel.
Aastal 1992 lahkus Lennart Meri välisministri ametikohalt ja sai lühikeseks ajaks Eesti Vabariigi suursaadikuks Soomes. Sama aasta sügisel kandideeris ta Eesti Presidendiks. Ta kaotas esimeses voorus Arnold Rüütlile, ent pääses teise vooru Riigikogus ning osutus valituks. Aastal 1996 valiti ta teiseks ametiajaks tagasi. Presidendina tegi ta väga palju ära Eesti tutvustamiseks ning aitas riigis stabiilset demokraatiat kehtestada. Ta sai tuntuks teravmeelsete ütluste ja humoorikate tegudega, mis on talletatud raamatus "Meie Lennart". Tema ametiauto oli 1992. aasta Mercedes-Benz.
Aastal 1998 valis Prantsusmaa ajaleht La Vie Lennart Meri aasta eurooplaseks.
Aastal 2001, oma viimasel ametisoleku aastal, jagas president kunagistele poliitvangidele ja küüditatutele üle kogu Eesti Murtud Rukkilille märke.
Pärast presidendiametist loobumist jätkas Lennart Meri aktiivset ühiskondliku tegevust: pidas loenguid ja kõnesid, suhtles nii välisriikide esindajate kui ka lihtsate Eesti kodanikega. 2001. aastal valiti Lennart Meri Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks.
Aastal 2005 sai Lennart Meri Jeruusalemma Sõltumatu Militaarse Templiordu NATO Suurprioraadi Suurristi ning temast sai ordu liige.
Lennart Meri suri peaaju pahaloomulisest kasvajast põhjustatud ajuturse tõttu 14. märtsil 2006 ja on maetud Metsakalmistule. (wikipedia)