Keete Ainver (kuni 1934 Keete Lillimägi, 16/29. detsember 1905 Helme kihelkond, Patküla vald - 28. jaanuar 1994 Sundbyberg, Stockholmi lään) oli eesti kirjanik.

Ta sündis Akki talu omaniku seitsmelapselise pere neljanda lapsena. Õppis Tõrva (Soesaadu) algkoolis, Helme kihelkonnakoolis (Köstrimäel) ning 1925. aastal lõpetas Tõrva ühisgümnaasiumi. Aastatel 1925-1931 õppis Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti keelde ja kirjanduse erialal (aineteks veel pedagoogika, rahvaluule, etnograafia), lõpetades cum laude.

Jutukeste ja luuletuste kirjutamist oli ta alustanud juba üsna noorelt, ajakirjanduses debüteeris ta luuletustega 1932. aastal.

1932-1940 oli ta eesti keele õpetaja Valga Reaalgümnaasiumis. 1934. aastal abiellus Keete Tartu Pauluse kirikus Eduard Ainveriga. 1938. aastal sündisid kaksikud tütred. 1930. aastatel algas ka tõsisem kirjanduslik tegevus.

1940. aastal kolis pere Tallinnasse. Samaks aastaks valmis taluteemalise triloogia esimene raamat "Rongatare". 1942-1944 õpetas Ainver eesti keelt Gustav Adolfi gümnaasiumis, olles samal ajal Riigi Ringhäälingu saadete korraldaja. Seal leoti ette tema novelle, jutukes lastesaadetele, esitati kuuldemänge. Oma luuletusi luges ta sageli ette ise. Tallinnas jätkas ta oma triloogia kirjutamist teise raamatuga "Kadakane rist". 1944. aasta märtsipommitamises hävis maja, kus nad elasid, ning koos sellega ka "Rongatare" käsikiri.

1944. aasta sügisel põgenes ta koos perega Rootsi, töötas kaks aastat Grangärde põgenikelaagri koolis õpetajana ja pärast Stockholmis postiametnikuna. "Rongatare" sai järk-järgult taastatud ning ilmus 1952. aastal, kuid kavanadatu triloogia jäigi lõpetamata.

Ta kuulus Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingusse, Eesti Naisüliõpilaste Seltsi Ilmatar ja Välismaisesse Eesti Kirjanike Liitu.

Keete Ainver suri Rootsis 28. jaanuaril 1994. (VikipeediA)