Karl Johannes Soonpää VR II/3 (kuni 13. veebruarini 1939 Karl Johannes Soonberg; 2. märts 1895 - 15. juuni 1944 Elva lähedal) oli Eesti poliitik ja riigiametnik.

Ta õppis Tartu ülikooli usuteaduskonnas ja põllumajandusteaduskonnas, mille lõpetas 1926. aastal.

Karl Soonpää osales poliitikas alates 1926. aastast. Algul esindas ta Asunikke ja seejärel alates 1932. aasta parteiühinemisest Ühinenud Põllumeeste Erakonda. Ta oli III, IV ja V Riigikogu liige, töö- ja hoolekandeminister (9. detsembrist 1927 kuni 4. detsembrini 1928) ja seejärel kuni 9. juulini 1929 põllutööminister.

Karl Soonpää osales Vabadussõjas leitnandina ja sai Vabadusristi.

Alater 26. juulist 1929 oli ta riigikontrolör.

Karl Soonpää kuulus nende väheste kõrgete riigitegelaste hulka, kes pääsesid 1941. aasta juuniküüditamisest. Ta oli 14. juuni varahommikul oma tuttavatelt teada saanud, et Elva raudteejaama on koondatud suur hulk kahtlasi raudteevaguneid. Soonpää võttis kodust jalgratta ja pages, pärastlõunal lahkus talust tema abikaasa Antonie koos lastega. Karl Soonpää varjus koos mõne omakandimehega metsadesse. 22. juunil saadi teada Saksamaa sõjast NSV Liidu vastu ja mehe varjasid end kuni sakslaste tulekuni 1941. aasta juulis.

Saksa okupatsiooni algul oli Karl Soonpää Tartu maavalitsuse põllumajandusosakonna juhataja, 1942. aastal aga taas kodustel talutöödel. Ta oli Elva valla põllumajandusjuht, Eesti Põllumajandusliidu Elva vallaosakonna juhataja ja Omakaitse rühmaülem.

Karl Soonpää hukkus juunis 1944, kui üritas öösel Elva lähedal metsas koos kahe mehega kinni võtta Nõukogude diversante.

Ta suri 49-aastaselt. Matusetalitus toimus 19. juunil 1944 Elva kalmistul. (VikipeediA)