Käbi Alma Laretei (14. juuli 1922 Tartu – 31. oktoober 2014 Stockholm) oli eesti päritolu pianist ja kirjanik.

Tema isa oli Eesti Vabariigi saadik NSV Liidus ja Rootsi Kuningriigis Heinrich Laretei ning ema Alma Laretei. Käbil oli kaks aastat noorem õde Maimu Laretei.

Muusikaõpinguid alustas Käbi Laretei Tallinnas ja klaveriõpinguid 1936. aastal Aino Kõrbi juures Tallinna Konservatooriumis.

Kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti Vabariigi 1940. aastal, sõitis Käbi Laretei mõni päev enne seda isa juurde Rootsi. Käbi isa Heinrich Laretei oli sellel ajal Rootsis Eesti Vabariigi suursaadik. Välismaalasena ei õnnestunud Käbil jätkata õpinguid Rootsi Kuninglikus Muusikaakadeemias, mistõttu hakkas ta võtma eratunde. Rootsis õppis Käbi Laretei klaverit Gottfried Booni ja Annie Fischeri käe all ning 1947. aastast kuni 1950. aastate keskpaigani muusikateooriat ja kompositsiooni Eduard Tubina juures.[4] Edaspidi jätkusid õpingud Šveitsis ja Saksamaal. Käbi klaveriõpetajad olid ka Maria-Luisa Strub-Moresco, Edwin Fischer ja Anna Hirzel-Langenhan.

Käbi Laretei alustas kontserttegevust 1946. aastal ning esines juba 1952. aastal Londonis Wigmore Hallis. Tema karjääri üheks suursaavutuseks loetakse ülesastumist New Yorgis Carnegie Hallis 1965. aastal. Ta esines pika pianistikarjääri jooksul nii Skandinaavias ja Lääne-Euroopas kui ka Kanadas ja Ameerika Ühendriikides. Ta on andnud kontserte ka Washingtonis Valges Majas ja Londoni Royal Festival Hallis ning salvestanud palju plaate (Mozart, Chopin, Debussy, Schumann, Bartók, Rahmaninov, Hindemith, Grieg, Pärt jpt).

1970. aastail algas Käbi Laretei kirjanikutegevus. (VikipeediA)