Juhan Kahk (1. august 1928 Nõmme - 28. juuni 1998 Tallinn) oli eesti ajaloolane.

Kahk sündis pangaametniku perekonnas. Juba varajases nooruses tärkas tal huvi ajaloo vastu, mis aastatega üha süvenes. Kahki esimeseks ametisooviks oligi saada ajaloolaseks, ehkki ta unistas elukutsest. Koolis käis Kahk Nõmme gümnaasiumis, mille lõpetas 1946. aastal. Tema sõja-aegne elu oli olnud raske, sest isa oli 1941. aastal siirdunud Nõukogude tagalasse, ema ja Juhan aga jäänud Eestisse. Et tema isa peeti äärmuslikuks komministiks, kaotas ta ema Saksa okupatsiooni ajal ka töö. Isa hukkus aga 1944. aastal Eestisse naastes.

1946. aastal asus Kahk õppima Tartu Ülikooli, mille ta lõpetas 1951. aastal. Ta paistis silma suure ambitsioonikuse, sihikindluse ja edasipüüdlikkusega, mis saatis teda kogu elu ning seetõttu kasutas ta ära ka kõik karjäärivõimalused, mis eesti ajaloolasele Nõukogude Liidus võisid avaneda. Aastatel 1951-1954 õppis ta aspirantuuris Leningradi ülikoolis, lõpetades selle ajalookandidaadina. Tema peamiseks uurimisalaks kujunesid toona talurahvarahutused, mida ta uuris väikeste vaheaegadega kuni oma elu lõpuni. Alates 1954. aastast töötas ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis, mille direktor ta oli aastatel 1968-1974, Teaduste Akadeemia akadeemikuks sai ta 1978. aastal. Juba enne seda paistis ta silma aga hea organiseerijana, korraldades koos Hans Kruusi ja Artur Vassaraga 1959. aastal esimese Ida-Euroopa agraarajaloo sümpoosioni, kus Eesti agraarajaloolased domineerisid kuni 1970. aastateni. 1963. aastal sai Kahkist ajaloodoktor, väitekirja 19. sajandi talurahvarahutustest kaitses ta Leningradi ülikooli juures, saades noorimaks ajaloodoktoriks ENSV-s. (VikipeediA)