Józef Ignacy Kraszewski (28. juuli 1812 Varssavi – 19. märts 1887 Genf) oli poola kirjanik, publitsist ja kirjastaja.

Józef Ignacy Kraszewski oli pärit vaesunud aadliperekonnast. 1829. aastal alustas ta meditsiiniõpinguid Vilniuse Ülikoolis. 1830. aastal arreteeriti ta põrandaalusesse salaorganisatsiooni kuulumise eest. Vahi alt vabanes ta 1832. aastal ja kuni 1833. aastani oli politseijärelvalve all.

1838–1860 elas ta Volõõnias, kus tegeles kirjandusliku loomingu ja ühiskondliku tegevusega ning pidas mõisa. 1860. aastal asus Kraszewski elama Varssavisse. 1863. aasta ülestõusu mahasurumise järel oli ta sunnitud põgenema välismaale. Kuni 1885. aastani elas ta Saksamaal Dresdenis, seejärel Šveitsis Genfis.

Józef Ignacy Kraszewski kirjanduslik looming on väga mahukas. Oma teostes käsitles ta põhiliselt Poola ajalugu ja ühiskonna- ning kultuuriprobleeme.

Eesti keeles on 1900. aastal ilmunud Józef Ignacy Kraszewski romaan "Kuningas" ja 1957. aastal jutustus "Sõnajalaõis". (VikipeediA)