Jevgeni Ivanovitš Zavjatin (vene keeles Евгений Иванович Замятин; 1. veebruar 1884 Tambovi kubermang, Lebedjanin - 10. märts 1937 Pariis) oli vene kirjanik. Tema ainus romaan, düstoopia "Meie" on ka tema kuulsaim teos.

Zamjatini isa oli õigeusu vaimulik, ema oli klaverimängija.

1893-1896 õppis Zamjatin Lebedjanski gümnaasiumis, pärast seda Voroneži gümnaasiumis, mille lõpetas 1902 kuldmedaliga. Koolis hiilgas ta vene keele alal, seevastu matemaatikas ei saanud ta alati häid hindeid. Kangekaelsusest astus ta Peterburi Polütehnilise Instituudi laevaehitusteaduskonda.

1906. aastal sai Zamjatinist bolševik ning ta hakkas osalema tudengite revolutsioonilises tegevuses. Nii tutvus ta ka oma tulevase naise Ljudmila Ussovaga (1883-1965). 1905. aasta suvel, pöördudes Egiptusest tagasi Odessasse, oli ta tunnistajaks ülestõusule soomuslaeval Potjomkin. 1906 Zamjatin vahistati ja saadeti tagasi Lebedjaninisse. Kuigi tal keelati instituuti lõpetada, põgenes Zamjatin ikkagi Peterburi ja lõpetas ebaseaduslikult instituudi.

Maailmasõja ajal esines Zamjatin internatsionalistlike sõjavastaste üleskutsetega. Selle eest ta vahistati, mõisteti 1914 kohtus süüdi ja saadeti asumisele Kemi. 1916. aasta märtsis ta saabus asumiselt ja komandeeriti kohe Suurbritanniasse, kus ta Newcastle´is, Glasgow´s ja Sunderlandis töötas Venemaale määratud jäälõhkujate ehitusel. Zamjatin oli üks jäälõhkuja Svjatoi Aleksandr Nevski peamisi projekteerijaid. Pärast Oktoobrirevolutsiooni sai see jäälõhkuja nime Lenin.

1920 valmis Zamjatinil romaan "Meie". See oli tema ainus romaan ja tänapäeval ongi Zamjatin tuntud peamiselt selle teose tõttu. Romaan oli üks esimesi, mille avaldamise Glavlit keelustas. See ilmus alles 1924 New Yorgis inglise keeles. 1929 ilmus "Meie" vene emigrantlikes väljaannetes lühendatud kujul. NSV Liidus tõi see endaga kaasa kriitikatulva, mistõttu Zamjatin astus välja NSV Liidu Kirjanike Liidust ja tal sisuliselt keelati oma teoste avaldamine.

1931. aastal sai Zamjatin Stalini loa Nõukogude Liidust lahkumiseks ja asus elama Pariisi. Juba emigrandina taastati 1934 tema liikmesus NSV Liidu Kirjanike Liidus ja 1935 osales ta kirjanike antifašistlikul kongressil NSV Liidu delegatsiooni koosseisus. 1937. aastal suri ta südamerabadusse. (VikipeediA)