Jakob Hurt (22. juuli 1839 Himmaste küla - 13. jaanuar 1907 (vkj 31. detsember 1906) Peterburi) oli eesti rahvaluule ja keeleteadlane, vaimulik ning ühiskonnategelane. Üks juhtivaid eestlaste rahvusliku ärkamisaja tegeleasi.

Ta algatas eesti rahvaluule kogumise ja teadusliku publitseerimise ning osales paljude ärkamisajal loodud organisatsioonide töös.

Sündis Põlvamaal Lepa talus Himmaste külakoolmeistri perekonnas. Õppis Himmaste küla- ja Põlva kihelkonnakoolis, 1853-1855 Tartu Kreisikoolis ja gümnaasiumis ning 1859-1864 usuteadust Tartu Ülikoolis (cand. theol. 1865). 12. veebruaril 1886 andis Helsingi ülikool Hurdale doktori aunime, mille saamise väitekirjaks oli "Die estnichen Nomina aus- ne purum". Hurt oli 1865-1866 Hellenurmes Alexander Theodor von Middendorffi perekonna koduõpetaja, 1868-1872 Kuressaares ja Tartus gümnaasiumiõpetaja, 1872-1880 Otepääl ja 1880-1901 Peterburi eesti Jaani koguduse pastor.
Kui 1870. aastal tekkis Tartus esimene mitteametlik eesti üliõpilaste koondus, millest kasvas välja Eesti Üliõpilaste Selts, siis tudengid kutsusid neile Kalevipoja-õhtutele osalema ka Jakob Hurda, kes võttis enda kanda Kalevipoja keelelise külje seletamise.
Alustanud juba üliõpilasena Õpetatud Eesti Seltsis ja Vanemuise seltsis ühiskondlikku tegevust, osales juhtivalt eesti rahvusliku liikumise suurüritustes. Esindas 1870-1883 Eesti Aleksandrikooli peakomitee ja 1872-1881 Eesti Kirjameeste Seltsi (EKmS) presidendina rahvusliku liikumise mõõdukat suunda ning sattus tugevasse vastuollu radikaalse Carl Robert Jakobsoni ja tema pooldajatega. Taotles emakeelset kooli ja rahvahariduse edendamist. Taandus 1880. aastate alguses ühiskondlikust tegevusest ja pühendus teadusele.
Kirjamehena propageeris Hurt uut kirjaviisi ("Lühikene õpetus kirjutamisest parandatud viisi", 1864) ja korraldas tagajärjekalt eesti kirjakeelt, avaldas uurimused "Die estnischen Nomina aus - ne purum" (doktoriväitekiri; 1886 Helsingi) ja "Eesti sõnadest -line lõpuga"" (1903) ning artikleid ste-lõpuliste kohanimede, partiklite ehk ja või jm. kohta, abistas Ferdinand Johann Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatu koostamisel ja andis välja selle 2., täiendatud trüki (1893). Ajaloo alalt avaldas ta "Pildid isamaa sündinud asjust" (1879), milles on kasutanud rohkesti rahvaluuleainest.