Herodotus Hallikarnassosest (umbes 484 eKr - umbes 425 eKr) oli kreeka ajaloolane, tõenäoliselt Kaaria päritolu.

Poliitiliste rahutuste ajal kodulinnast väljasaadetuna põgenes ta mõneks ajaks Samose saarele. 455. eKr ja 444 eKr. aastate vahel tegi ta pikki reise, mille kestel õppis hästi tundma Väike-Aasia rannikuala koos selle läheduses asuvate saartega, osa Lähis-Idast, Egiptusest, Küreenet, Süüria-Foiniikia rannikut koos Küprosega, Pontost ja Hellespontost, Traakiat ning Makedooniat.

Herodotose haridust täiendas tõhusalt viibimine Ateenas 440. eKr aastate keskel. Sel ajal sai ta sõbraks Periklese ja Sophoklesega, innustavat mõju avaldasid talle ka sofistika ja loodusteadus ning matkamine Kreeka emamaal.

Aastatel 444-443 eKr- võttis Herodotos osa Periklese algatatud Thurioi (Lõuna-Itaalia) koloniseerimisest; seal elas ta ka oma viimased eluaastad.

Säilinud on Herodotose joonia murdes kirjutatud "Historia" ("Ajalugu"). Aleksandria filoloogid jaotasid teose muusade arvu järgi 9 raamatuks ja need said 2. sajandil m.a.j. muusade järgi nimed. Herodotos on selles kirjeldanud alates ajaloolisest ajast Vanade Idamaade (despootliku Aasia) ja Kreeka orjandusriikide (Euroopa) vahelisi kokkupõrkeid, mille haripunktiks oli Kreeka-Pärsia sõjad; mütoloogilised sündmused on välja jäetud.

Esimene osa teosest (raamatud I-IV) jutustab otsekui sissejuhatuseks lüüdlaste, pärslaste, babüloonlaste, egiptlaste, sküütide, liibüalaste ja kreeklaste ajaloost.

Herodotos on kasutanud oma eelkäijate (logograafide, eelkõige Hekataiose) töid, käsitlenud neid üksikasjalikult ja kriitiliselt. Teises osas (alates V raamatus) on kirjeldatud joonlaste ülestõusu. Dareios I sõjaretke ning Xerxes Ie pealetungi Kreekale.

Teose lõpposa loob pildi sellest, kuidas ateenlased vallutasid 478. aastal eKr Sestose. Arvamus, et teos jäi lõpetamata, on vaieldav.

Antiikajal ründas Herodotost Plutarchos, kuid kiitva hinnangu andis talle Dionysios Halikarnassosest. Cicero nimetas teda austavalt "ajaloo isaks" (pater historiae).

Tänapäeva ajaloouurijad peavad Herodotost kreeka histograafia (refereeriva käsitluse) tegelikuks alustajaks, ta viis kreeka ajalookirjutamise logograafide tasemelt Thukydidise tasemele-

Herodotos käsitles sündmusi, mis olid kesksed, poliitiliselt tähtsad ning endal läbi elatud. Ta otsis ajalootõde ja püüdis ajaloosündmusi omavahel seostada; pragmaatilise põhjalikkuse algetega kaasnes veendumus, et ajaloo kulgu mõjutavad usund ja kõlbelisus.

15. sajandil sai Herodotose ajalooteos Lorenzo Valla ladinakeelse tõlke vahendusel üldtuntuks. (wikipedia)