Hendrik Sepp (23. märts 1888 Pati vald, Pärnumaa - 5. september 1943 Läti) oli eesti ajaloolane.
Ta õppis sünnikoha algkoolis, siis kodus ja 1903-1908 Pärnu gümnaasiumis. Aastal 1913 lõpetas ta Tartu ülikooli ajalookandidaadina, ta oli silmapaistvate vene professorite Jevgeni Tarle ja Ivan Lappo õpilane. Eesti Vabariigi ajal täiendas ta end professor Arno Rafael Cederbergi käe all. Ta oli Korp! Sakala vilistlane.
Hendrik Sepp töötas lühikest aega Tartu Päevalehes, seejärel aastatel 1914-1917 oli õpetajaks Nikolajevski gümnaasiumis Samara kubermangus Venemaal. 1918-1919 oli ta õpetaja Tallinnas ja ühtlasi ajakirjanduse büroo Esturi teenistuses. Alates 1919. aastast pidas ta loenguid Tartu ülikoolis Eesti ja põhjamaade ajaloo professorina.
Ta tegutses Akadeemises Ajaloo-Seltsis, eriti ajaloo oskussõnastiku komisjonis ja oli Ajaloolise Ajakirja toimetuskolleegiumi liige.
Eesti Teaduste Akadeemia asutamisel 1938 nimetati Sepp selle liikmeks.
Ta on kõige rohkem tuntud sõjaajaloolasena ning tema kaalukaimad uurimused käsitlevad Põhjasõda. Ta on avaldanud kirjutisi ja uurimusi eesti sõja- ja majandusajaloo alalt. Tema teaduslikest töist on tähtsaim doktoriväitekiri "Narva piiramine ja lahing aastal 1700". Ta kirjutas ka ajaloolised ülevaated koguteoses "Eesti" I-IV; Tartumaa (1925), Võrumaa (1926), Setumaa (1928) ja Pärnumaa (1930). Silmapaistvad on ka Sepa saavutused asustus- ja agraarajaloo vallas, tema juhtimisel hakati 1937. aastal koostama mitmeköitelist koguteost "Eesti majanduslugu", millest jõudis aga ilmuda vaid üks köide. Ta uuris ka Rootsi aega.
1943. aastal, olles vennal Lätis külas, sai Sepp ootamatult südameataki ja suri. Pooleli jäid mitmed uurimused kohaajaloo ning sõjaajaloo kohta. (wikipedia)