Helga Pärli-Sillaots (aastani 1933 Helga Sillaots, seejärel oli kodanikunimeks Helga Pärli; 10. september / 23. september 1912 Tartu – 21. detsember 1939 Rakvere) oli eesti kirjanik, kes paistis silma 1930. aastate eesti kirjandusele iseloomulike psühholoogiliste romaanidega.

Helga Sillaots sündis Tartus ametniku tütrena, lõpetas aastal 1930 Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumi. Seejärel õppis ta Tartu Ülikoolis arstiteadust kuni abiellumiseni 1933. aastal, samuti sai ta Eesti Naisüliõpilaste Seltsi liikmeks. Abiellumise järel elas Helga Pärli-Sillaots Eestis mitmel pool (Rakveres, Paides, Tallinnas) vastavalt sellele, kuhu ta mees ametikohustuste raames üle viidi.

Pärli-Sillaots avaldas kolm romaani. Tema esikteos oli 1938. aastal Looduse romaanivõistlusel osalenud ja 1939. aasta jaanuaris avaldatud "Improvisatsioon mängutoosis", milles ilmnev iroonia väikelinnaelu suhtes fiktiivses Pelgupere linnas põhjustas tollases ühiskonnas palju poleemikat, kirjanikku ähvardati ka kohtusse kaevata. Esmalt Päevalehes 1939. aasta sügisel ilmunud suvitusromaan "Tee viib järveni" sai raamatuks alles postuumselt, 1940. aastal. Autori kolmas, kohtumiljööd kirjeldav romaan "Karjäär" pälvis 1939. aastal Looduse romaanivõistluse kolmanda auhinna. Käsikirja jäid mõned novellid, üks näidend ja poolelijäänud romaan.

Pärli-Sillaots suri vaid 27-aastasena veremürgistuse tagajärjel 21. detsembril 1939, vähem kui kuu pärast esiklapse Andrese sündi 30. novembril 1939. Okupatsiooniajal tema teoseid ei avaldatud, kuna need ei sobinud kokku Nõukogude ideoloogiaga. Selle mõjul on ta marginaliseeeritud ka Eesti kirjanduslugudes.

2009. aastal ilmusid "Improvisatsioon mängutoosis" ja "Karjäär" 2. trükis ühiste kaante vahel kirjastuses Eesti Raamat. Järelsõna "Unustatud naiskirjaniku romaane" kirjutas Maire Liivamets. 2012. aastal järgnes neile 2. trükis ka "Tee viib järveni".  (VikipeediA)