Hans Johannes Kruus (22. oktoober 1891 Tartu - 30. juuni 1976 Tallinn) oli eesti ajaloolane ja poliitik.

Kruus lõpetas 1911. aastal Tartu Õpetajate Seminari ja töötas alates 1913. aastast kooliõpetajana. Kui gümnaasiumi küpsuseksamid said tehtud, asus ta 1915 aastal Tartu Ülikoolis ajalugu õppima. Aastail 1915-1916 oli ajalehe Vaba Sõna tegevtoimetaja.
1916 astus ta Vene sõjaväkke ja 1917 sattus Peterburi, kus oli ka veebruarirevolutsiooni ajal. Poliitiliselt ühines Kruus ülevenemaalise sotsialistide-revolutsionääride (esseeride) parteiga, kelle loosungeiks oli "maa ja vabadus". Tema valikut mõjutas tõenäoliselt ka see, et esseeride partei oli väheseid Vene poliitilisi jõude, kes vähemalt sõnades tunnustas rahvaste enesemääramisõigust ja föderatsiooniprintsiipi riigi ülesehituses. Pärast eesti rahvusväeosade loomist teenis Kruus 1. Eesti polgus Rakveres ja Tallinnas ning kujunes sel perioodil sisuliselt elukutseliseks poliitikuks. Kruus kuulus poliitilisse rühmitusse (G. Suits, J. Semper, J. Kärner, V. Ernits, H. Reiman, E. Joonas, H. Raudsepp, K. Freiberg jt), kes lõid Venemaa Sotsialistide-Revolutsionääride (esseeride) Parteist eraldanud Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei ning sai selle partei keskkomitee esimeheks. Sama aasta lõpul külastas ta ka Jossif Stalinit, ta esitas viimasele iseseisva Eesti Töölisvabariigi idee, ent see ei leidnud toetust.
1918. aasta novembris sai Kruusist Eesti Maanõukogu, 1919. aprillis Asutava Kogu liige. 18. novembril 1918 nimetas Eesti Ajutine Valitsus ta Siseministeeriumi juures asuva Saksa käsilaste eeluurimise ameti juhatajaks. 1920. aastal valiti ta Eesti Iseseisva Sotsialistliku Töölispartei (EISTP) ehk isesotside esimeheks. Seejärel süüdistati teda, ilmselt alusetult, mahhinatsioonides Viktor Kingissepa ja teiste Eesti iseseisvuse vastaste tegelastega. Ta käis ka 1921. aastal Moskvas ja püüdis saavutada EISTP vastuvõtmist Komiterni, kuid tulutult. Seejärel pettus ta enamlikus poliitikas lõplikult ning taandus järk-järgult ka Eesti poliitareenilt.
Ta asus üha enam tegelema ajalooga, jätkates varem pooleli jäänud ülikooliõpinguid. Pärast magistrikraadi saamist jäi Kruus 1924. aastast ülikooli tööle ning oli seal ülimalt aktiivne nii õppejõu, uurija kui ka organisaatorina. Ta oli Eesti ja põhjamaade ajaloo erakorraline, alates 1934. aastast korraline professor.
Algul oli kogu tähelepanu koondunud keskajale - ka magistritöö oli Vene-Liivi sõjast, kuid edasised kirjutised annavad märku huvi nihkumisest 19. sajandi esimese poole talurahvaliikumistele, mille mahukal uurimisel - Tartu ja Riia arhiivides ning silla- ja kihelkonnakohtute fondides, aga ka isiklikel kirjavahetustel ja suulisel traditsioonil - põhines ta 1930. aastal monograafia "Eesti Aleksandrikool"-
Kruusi toimetamisel ilmusid Eesti ajaloo üldkäsitluse (pealkirjaga "Eesti ajalugu") kolm esimest köidet, mis käsitlesid vastavalt muinas-, kesk- ja varauusaega (kuni Põhjasõjani). Nõukogude okupatsiooni ja Teise maailmasõja tõttu ajalookäsitluse väljaandmine aga katkes (see taastati alles 1999 Lennart Meri initsiatiivil). Lisaks uuris Kruus veel põhjalikult Eesti varauusaega (kirjutas 1924 magistritööna detailse uurimuse Vene-Liivi sõjast aastatel 1558-1561). Ta oli Sihtasutise M. Varese Toetusraha juhatuse liige.
1935 sai Kruusist Tartu Ülikooli prorektor, sellelt ametikohalt vabastati ta seoses uue ülikoolide seadusega 1938. aastal. 1930. aastate lõpus tegele Kruus aktiivselt ka Jaan Tõnissoni tegevuse uurimisega, seda oli ta kohati teinud juba varemgi (1921. aastal ilmus talt uurimus Tõnissoni kui Eesti kodanluse juhi kohta), ent nüüd koostas ta mahuka koguteose "Jaan Tõnisson töös ja võitluses".
Pärast 1940. aasta juunipööret määrati ta Johannes Varese valitsuse ministriks ja ühtlasi peaministri asetäitjaks. 3. augustil 1940 kirjutas Hans Kruus kommunistlikku parteisse astumise avalduse (soovitajateks olid Johannes Vares ja Nigol Andresen). 1940. aasta septembris määrati ta Tartu Ülikooli rektoriks. 1941. aasta suvel evakueeris Kruus Nõukogude Liidu tagalasse ning täitis seal EKP ja ENSV Rahvakomissaride Nõukogude ülesandeid.
Pärast sõda oli ta suhteliselt kõrgetel kohtadel: ta sai Eesti NSV välisasjade rahvakomissariks ning hiljem Eesti NSV Teaduste Akadeemia esimeseks juhiks. Siis ta karjäär aga katkes, sest ta langes 1950. aastal "kodanliku natsionalistina" põlu alla. Hiljem jätkas ta tegevust peamiselt ajaloo alal. Ta kirjutas ka kaheosalised memuaarid (teine osa ilmus postuumselt). (wikipedia)