Gustave Le Bon (7. mai 1841 Nogent-le-Rotrou, Eure-et-Loir - 13. detsember 1931) oli prantsuse filosoof, sotsioloog ja sotsiaalpsühholoog.
Le Bon rakendas selle aja moekontsepstiooni - hüpnoosi - masside psühholoogia seletamiseks. Hüpnoos oli sel ajal kultuuri osa, millest kasvas välja Freudi psühhoanalüüs ning samuti suhtumine massi. Gustave Le Bon uuris inimeste käitumist hulga liikmeina. Le Bon tuvastas, et kui koos on anonüümsust tagav hulk inimesi, kaob nende võime tsiviliseeritult mõelda. Rahvahulk on vastuvõtlik, impulsiivne ja infantiilne. Hulk ei ole kunagi arutlev ega kahtlev, hulga tunded on alati liialdatud. Seega massis olles kaotab inimene oma individuaalsuse ja omandab tüki "kollektiivsest hingest", mis on intellektuaalselt madalam inimese enda vaimsest tasemest. Massi tähelepanu hajub, ta muutub vähem kriitiliseks. Sugereeritavus suureneb, tekib õpitud abitus. Ühtesulamine kollektiivi vaimuga on võrreldav hüpnootilise regressiooniga, mis viib inimese tagasi hingeseisundisse, mis oli omane eelajaloolisele seisundile. Tänu sellele vaimsele taandarengule saavutab juht masside üle samasuguse võimu nagu hüpnotisöör omab absoluutselt kontrolli hüpnotiseeritava üle.
Ta on avaldanud töid massi psühholoogiast ja karja käitumisest. Tema tööd masside psühholoogiast muutusid tähtsaks 20. sajandi esimesel poolel, kui meedia uurijad nagu Hadley Cantril ja Herbert Blumer kasutasid tema teooriat, ei kirjeldada allasurutud gruppide reaktsioone meediale. Samamoodi on väidetavalt tema töid uurinud ja kasutanud sellised propagandistid nagu Adolf Hitler ja Benito Mussolini. Le Bon´i massipsühholoogial oli omal ajal erakordne menu ja paljudele tundus see olevat absoluutne teaduslik tõde. (VikipeediA)