Ernst Rudolf Jaakson (11. august 1905 Riia – 4. september 1998 New York) oli Eesti diplomaat, peakonsul saadiku ülesandeis Ameerika Ühendriikides Nõukogude okupatsiooni ajal (aastatel 1965–1991) ja esimene taastatud Eesti Vabariigi erakorraline ja täievoliline suursaadik USA-s aastatel 1991–1993.

Ernst Jaakson oli Eesti välisteenistuses kokku 79 aastat, alates 1919. aastast. Ta alustas Eesti Riia saatkonnas jooksupoisina ning tõusis hiljem sekretäri ametisse. Aastatel 1927–1928 teenis ta aega Eesti sõjaväes ning naasis seejärel diplomaaditööle. 1929. aastal saadeti ta tööle USA-sse ning uuesti sai ta Eestit külastada alles 1992. aastal.

Esialgu töötas Jaakson San Franciscos, kuid sai peagi New Yorgi konsulaadi ametnikuks. 1940. aastal anti talle Valgetähe teenetemärk. Kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris, otsustasid Eesti saatkonnad tööd jätkata ning suutsid teha edukat lobitööd Nõukogude okupatsiooni mittetunnustamiseks Baltikumis (mittetunnustamispoliitika). Juunipöördejärgne Vabariigi valitsus vabastas 27. juuli 1940 Washingtoni saatkonnast I sekretäri ja ühtlasi konsuli New Yorgis Johannes Kaivi ja ametniku New Yorgis Ernst Jaaksoni. Konsulaadi esialgsed tõsised rahamured lahendati 1941. aastal, kui USA lubas neil kasutada seni külmutatud Eesti Vabariigi varasid sealsetes pankades.

1. oktoobrist 1952 nimetas Johannes Kaiv ta asekonsuliks ja 16. juunist 1965 konsuliks. 1965. aastal, kui peakonsul saadiku ülesannetes Johannes Kaiv suri, sai Jaaksonist tema ametijärglane (kuni 1968. aastani peakonsuli kohustetäitja saadiku ülesannetes) ning seega olulisim vaba Eesti esindaja Läänes. Ta tegeles ka saatkondade tegevuse koordineerimise ja ametkonna täiendamisega. Samuti suudeti tema osalusel algatada mitmeid olulisi väliseesti projekte, sealhulgas ka ESTO-päevad, mis toimusid esmakordselt 1972. aastal Torontos. Jaaksonist kujunes Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse sümbolkuju.

Nõukogude Liidu lõpuaastatel kohtus Jaakson mitme toonase Eesti juhiga, ning ehkki ta Eesti Vabariigi legaalse esindajana ei saanud Nõukogude liiduvabariigi esindajatega ametlikku koostööd teha, tegutses ta edukalt koos toonase välisministri Lennart Meriga Eesti riikliku iseseisvuse võimalikult kiire taastamise nimel. Mere vahendusel kohtus Jaakson Arnold Rüütliga ning leidis ühise keele ka temaga.

1991. aasta lõpus, pärast seda kui Ülemnõukogu võttis 20. augustil vastu otsuse riikliku iseseisvuse taastamise kohta, nimetati Ernst Jaakson Eesti Vabariigi esimeseks erakorraliseks ja täievoliliseks suursaadikuks Ameerika Ühendriikides ning alaliseks esindajaks ÜRO juures. Peagi sai ta USA diplomaatilise korpuse vanemaks. 1993. aastal sai Jaaksonist taas Eesti peakonsul Ameerika Ühendriikides ning ta jätkas diplomaaditööd kuni surmani 1998. aastal. 1995. aastal anti talle Riigivapi I klassi teenetemärk.

1995. aastal ilmus Ernst Jaaksoni mälestusteraamat "Eestile", kus ta annab ülevaate oma elukäigust, peale selle avab see Eesti huvide kaitsmise tagamaid ning esitab mitmeid ajaloolisi dokumente. Teose teine trükk ilmus 2001. aastal.

Ernst Jaaksoni pere pärineb Hiiumaalt, endise Emmaste valla alalt. (VikipeediA)