Enn Kippel (aastani 1935 Eduard Ferdinand Kippel, 16. veebruar 1901 Tallinn - 15. veebruar 1942 Leningrad) oli eesti kirjanik.
Kippel elas pärast oma isa surma (aastal 1913) Peterburis, kus ta õppis kondiitriks. Aastal 1919 pöördus ta tagasi kodumaale, kuid oli Narvas vangistatud kahtlustatuna Punaarmeesse kuulumises.
Ta võeti 1921. aastal Eesti sõjaväkke. Pärast ajateenistust oli ta üleajateenija (veltveebli auastmes) 2. Üksikus jalaväepataljonis. Teenistus kestis 1940. aastani, küll kirjutaja, joonestaja, raamatukoguhoidja ja poejuhataja ametis.
Enn Kippeli naine Maret Kippel (sündinud Lähte) oli pärit Jõgevalt, tema isa Jaan Lätte oli üks Jõgeva tuntumaid seppi. Suviti 1925-1935 viibisid Kippelid sageli Jõgeval.
Aastal 1935 lõpetas ta Tartu Linna Õhtuse Erakeskkooli. Õhtukoolis õppimise ajal oli ta õpilasühingu humanitaarringi almanahhi "Rada" aktiivsemaid kaastöötajaid. Aastatel 1935-1936 õppis ta Tartu Ülikooli usuteaduskonnas (ei lõpetanud). Akadeemiliselt kuulus ta üliõpilasselts Ühendusse.
Aastal 1940 määrati ta uue võimu poolt 1. Diviisi poliitjuhiks (Rakveres), kuid tagandati peatselt. Hiljem oli ta 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse ajalehe Nõukogude Kaitsel toimetaja asetäitja. Ta astus 1941. aastal NLKP-sse. Alates põgenemisest Nõukogude Liitu 1941. aasta suvel oli ta Leningradis ajalehe Rahva Hääl toimetuse liige, kus ta Leningradi blokaadi ajal aastal 1942 nälga suri. Ta on maetud ühishauda Piskarjovka kalmistul. (wikipedia)