Ella Ilbak (31. oktoober/12. november 1895 Pöögle vald – 8. august 1997 Pontiac, Michigani osariik, USA) oli eesti tantsija ja kirjanik.

Ta õppis Tartus algkoolides ja Tartu Puškini nimelises Tütarlaste Gümnaasiumis. Seejärel õppis ta aastatel 1915–1917 Petrogradis K. Issatšenko Plastika- ja Teatrikunstikoolis, Sergei Volkonski ja Emile Jaques-Dalcroze rütmikakursustel, ta esines aastal 1918 Eestis tantsuõhtutega. Aastatel 1918–1919 täiendas ta end Pariisis M. Rutkowska balletistuudios, R. Duncani akadeemias ja Herbert'i akrobaatikakoolis.

Tema kõige kuulsam tants „Leek” oli seatud Richard Wagneri ooperi „Valküürid" muusikale.

1920. ja 1930. aastatel esines Ella Ilbak palju väljaspool Eestit, eeskätt Euroopas, aga ka Jeruusalemmas ja Haifas.[3] Sõjajärgsetel aastatel elas Prantsusmaal, liikus sealt 1955. aastal edasi Ameerika Ühendriikidesse, kus püüdis ka läbi lüüa tantsulaval. Ta töötas kaks aastat haiglas. Tema teadaolevalt viimane esinemine oli 1967. aastal New Yorgis. Hiljem pidas loenguid Eesti Majades ilu tähtsusest.

Lisaks on Ella Ilbak küpses eas avaldanud kolm autobiograafilist teost: „Otsekui hirv kisendab" (1953) ja romaanidiloogiaga “Tuvi Malm” (1955) ja “Kumisev kannel” (1966).

Ella Ilbak suri Pontiaci hooldekodus. 1998. aastal sängitati Ella Ilbaku põrm Metsakalmistule. (VikipeediA)