Eduard Leppik (11. oktoober 1924 Mõisaküla - 19. mai 2008 Võduvere) oli eesti pedagoog, keelemees, kodu-uurija ja kirjamees.
Ta õppis 1947-1952 Tartu Riiklikus Ülikoolis läänemeresoome keeli.
Aastatel 1952-1978 töötas ta õpetajana Väike-Maarja Keskkoolis ning kogus palju murdematerjali ja rahvaluulet. Uuris eriti Lääne-Virumaa keelt ja kultuurilugu. Aastal 1963 asutas Väike-Maarjas koolimuuseumi, millest tänaseks on saanud Väike-Maarja valla muuseum. Avaldas ajakirjanduses 333 kirjutist ning 28 brošüüri ja raamatut. Peamiselt olid tema teosed kodu-uurimuslikud, aga ta kirjutas ka neli lasteraamatut ja ühe näidendi.
Leppik oli aktiivne matkaja ja orienteeruja. 1959. aastal võitis Nelijärvel toimunud esimestel Eesti meistrivõistlustel orienteerumisjooksu tavarajal hõbeda ning koos Riola Koppeli ja Karl Vaidega Väike-Maarja võistkonnas meeskondliku hõbeda. Vabariikliku kategooria kohtunik orienteerumises (1963).
Sai teenetemedaleid ja oli Emakeel Seltsi auliige ja Väike-Maarja valla aukodanik. 1997. aastal pälvis ta Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna, 1998 aastal sai Valgetähe V klassi teenetemärgi.
1994 ja 1999 sai ta Eesti Vabariigi Presidendilt Rahvaluule kogumispreemia.