Edmond Louis Antoine Huot de Goncourt [edm'oon lu'ii antu'aan ü'oo dö gonk'uur] (26. mai 1822 Nancy – 16. juuli 1896 Champrosay) oli prantsuse kirjanik, kriitik ja kirjastaja, Goncourti Akadeemia asutaja.

Koos oma noorema venna Jules Huot de Goncourtiga (1830–1870) avaldas ta hulga romaane ja paljuköitelise "Päeviku", mis sisaldab rohkesti kultuurilooliselt väärtuslikku materjali.

Pärast venna surma jätkas ta iseseisvat kirjanduslikku tegevust. Temalt ilmusid romaanid "Neiu Elisa" ("La fille Élisa", 1875), "Vennad Zemgannod" ("Les frères Zemganno", kahe tsirkuseakrobaadi lugu, 1879) ja "Faustin" ("La Faustin", näitlejatar Rachelle'i (1821–1858) elul põhinev lugu, 1882). Lisaks andis ta välja illustreeritud monograafiad Utamarost (1891) ja Hokusanist (1896).

Ta pühendas kogu oma varanduse Goncourti Akadeemia asutamisele ja juhtimisele. Edmondi venna Julesi mälestuseks annab akadeemia alates 1903 iga aasta detsembris, Julesi sünnipäeva paiku, välja Goncourti auhinna, mis on kõige prestiižsem prantsuskeelse kirjanduse auhind. See antakse igal aastal parima ilukirjandusliku proosateose eest. Läbi aegade ainsana on Goncourti auhinna kaks korda võitnud Romain Gary. (VikipeediA)