Dante Alighieri (umbes 1265 Firenze - 14. september 1321 Ravenna) oli itaalia kirjanik ja poliitikategelane.

Dante Alighieri on Giovanni Boccaccio ja Francesco Petrarca kõrval üks kuulsamaid itaalia renessansi poeete. Nagu nemad, arendas temagi igaalia keelt ("De vulgari eloquentia" - "Rahvakeelest", umbes 1305).

Dante pärines perest, mis oli lojaalne gvelfidele, kes pooldasid paavstivõimu. Ühtlasi võitlesid gvelfid gibelliinide vastu, kes toetasid Saksa-Rooma keisrit. Dante isa oli Alaghiero või Alighiero di Bellincione. Pärast seda, kui gvelfid oli 1260 kaotanud Montaperti lahingu, polnud isa tabanud mingid repressioonid ja seda on tõlgendatud kaheti: nii nõnda, et tal olid eriti tähtsad toetajad ja kõrge staatus, mis teda vaenamisest päästsid, kui ka nõnda, et ta oli nii tähtsusetu isik, et teda polnud põhjust Firenzest pagendada.

Dante ema Bella pärines tõenäoliselt Abatide perest ja suri siis, kui Dante veel 10-aastanegi polnud. Isa abiellus uuesti Lapa di Chiarissimo Cialuffiga. Pole kindel, kas nad juriidiliselt abiellusid, sest leskedele kehtisid neis asjades piirangud, kuid nad elasid koos ning neil sündis kaks last, Dante poolvend Francesco ja poolõde Tana (Gaetana).

Kui Dante oli 12-aastane, kihlati ta mõjukast Donatide perest pärit Manetto Donati tütre Gemma di Manetto Donatiga. Sel ajal oli tüüpiline, et perekonnad kihlasid üksteisega nii noori lapsi. Ei kihluse ega abiellumise täpne aeg ole teada. Kuid 1301. aastaks oli neil sündinud kolm last: pojad Pietro ja Jacopo ning tütar Anonia. Hiljem sündis neil veel poeg Giovanni.

Dante oli juba 9-aastaselt armunud Beatrice Portinarisse, keda ta nägi üksnes kahel korral elus. Beatrice oli Dantest aasta noorem, sündinud 1266, abiellus 1287 pankuri Simone dei Bardiga ja suri 1290.

Dante kirjutas hulga Beatricele pühendatud sonette, aga oma naist Gemmat ei maininud ta iialgi üheski oma teoses.

Dante võitles 11. juunil 1289 Campaldino lahingus gvelfide ratsaväes. Selles lahingus said gvelfid gibelliinide üle otsustava võidu. Pärast seda said gvelfid võimu Firenzes endale. Aga selleks, et osaleda avalikus elus, tuli kõigepealt astuda mõne gildi liikmeks. Gilde oli tollal linnas hulganisti, aga Dante valis arstide ja apteekrite gildi. Järgmiste aastate jooksul on Dante nime korduvalt üles märgitud Firenze nõukogude istungitel sõnavõtja ja hääletajana, aga kuna suur osa neist dokumentidest, eriti aastaid 1298-1300 käsitlev osa, on kaduma läinud, siis ei ole Dante osaluse tegelikku määra linna valitsemises enam võimalik kindlaks teha.

Gvelfid jagunesid kohe pärast võitu gibelliinide üle kaheks fraktsiooniks: mustadeks ja valgeteks gvelfideks. Mustad gvelfid soovisid paavsti otsest kontrolli linna üle, valged seevastu suuremat iseseisvust. Esialgu olid Firenzes võimul valged gvelfid ja nad pagendasid mustad gvelfid. 1301. aastal otsustas paavst Bonifatius VIII Firenze vallutada ja määras seda tegema Charles de Valois, kes oli Prantsusmaa kuninga Philippe IV vend. Firenzel oli häda käes ja nad saatsid delegatsiooni Rooma lepitust otsima. Esialgu kuulus delegatsiooni hulk liikmeid, aga Bonifatius saatis teised saadikud laiali ja pidas läbirääkimisi üksnes Dantega. Kuid juba 1. novembril 1301 vallutas Charles de Valois koos mustade gvelfidega Firenze ja hulk valgeid gvelfe tapeti. Dante jäi ellu, sest pidas parasjagu Roomas läbirääkimisi.

Mustad gvelfid pagendasid Dante kaheks aastaks ja käskisid tal maksta suure trahvi. Dante ei maksnud midagi, esiteks sellepärast, et ta pidas trahvi ebaõiglaseks, ja teiseks sellepärast, et mustad gvelfid olid nagunii kogu tema Firenzesse jäänud vara konfiskeerinud. Seetõttu asendasid mustad gvelfid tema karistuse igavese pagendusega.

Seejärel elas Dante Veronas ja konspireeris mustade gvelfide kukutamiseks, kuid kõik vandenõud kukkusid läbi reeturite tõttu, kes olid salaorganisatsiooni imbunud. Alles 1310 tungis itaaliasse Saksa-Rooma keiser Heinrich VII, kes Firenze 1312 vallutas. Dante kirjutas talle, paludes tal mustad gvelfid hävitada. Dante nägi Heinrichis teist Karl Suurt, kes toob Põhja-Itaaliasse kindla võimu, aga Heinrich suri juba 1313 ja Dante ei jõudnudki Firenzesse tagasi.

1318 kutsus vürst Guido Novello da Polenta Dante Ravennasse, kus Dante elaski surmani. Dante suri tõenäoliselt malaariasse, millesse nakatus diplomaatilisel missioonil Veneetsiasse.

Ravennasse Dante ka maeti. Firenze küll soovis ta säilmed endale saada, kuid see ei õnnestunud. Ometigi 1829. aastal ehitati Santa Crose basiliikasse talle haud. Haud on siiani tühi. (wikipedia)