Charles-Pierre Baudelaire (9. aprill 1821 Pariis - 31. august 1867) oli prantsuse luuletaja, tõlkija ja kriitik. Dekadentsi rajaja.

Oma lapsepõlve kohta on Baudelaire kirjutanud, et see olnud nagu lõputu sünge äike, mida vaid haruharva mõni päikesekiir suutnud valgustada.

Baudelaire´i isa oli kunsti- ja kirjandushuviline, kodus oli rikkalik raamatukogu. Kui poiss oli 6-aastane, isa suri, ning ema abiellus uuesti - kolonelleitnant Aupickiga, kes oli Baudelaire´ile elavaks näiteks, kuidas ta oma elu elada ei tahtnud.

Aastal 1830 asus Baudelaire õppima Lyoni kolledžisse. Alates 1836. aastast õppis ta kolm aastat Pariisis College Louis-le-Grandis juurat, kuid kool jäi lõpetamata. Õppimisest ei tulnud midagi välja Baudelaire´i tõmbas eelkõige boheemlaslik eluviis ja Ladina kvartal. Sellesse aega jäid ka esimesed kirjanduslikud katsetused. Muuhulgas tutvus ta ka Balzaciga, keda ta kõrgelt hindas.

Perekond püüdis teda alkoholilembesest keskkonnast eemale saada ning aastal 1841 saadeti Baudelaire Indiasse. Charles ei talunud laevareisi üksindust ning pöördus, Indiasse jõudmata, Pariisi tagasi.

Täisealiseks saamisel lubas isa pärandus tal meelepärast elu seada ja järgneski kolm aastat tõelist dändielu. Perekond sekkus Baudelaire´i ellu veel korra: et ta pärandust kergekäeliselt läbi ei lööks, kuulutati Baudelaire teovõimetuks ning talle määrati äraelamiseks kindel pajuk. See sundis Baudelaire´i kirjutama.

Baudelaire´i elu armastuseks oli mulatist näitlejanna Jeanne Duval, kes aastakümmend kolm aastat järjest oli Baudelaire`i truudusetu kaaslane ning kelle vahetut mõju Budelaire`i luules on lihtne leida.

Elu lõpus elas ta vaesuses, võlgades ning haigena. 46-aastaselt suri ta halvatuna voodisse aheldatuna. (VikipeediA)