Arvo Tering (sündinud 6. aprillil 1949 Suure-Jaanis) on eesti ajaloolane ja raamatukogundustegelane.

Tering õppis Suure-Jaani keskkoolis aastatel 1956–1962, 1965–1967 ja Tartu Sanatoorses Keskkoolis 1962–1965. Aastatel 1967–1972 õppis ta Tartu Ülikoolis ajalugu, individuaalprogrammi alusel ka raamatukogundust ja bibliograafiat. Aastatel 1972–1988 töötas Arvo Tering Tartu Ülikooli Raamatukogus vanemraamatukoguhoidjana ja aastatel 1988–2016 vanemteadurina. Aastal 1986 kaitses ta Helmut Piirimäe juhendamisel valminud väitekirja ülikoolide rollist haritlaskonna kujunemisel Eesti- ja Liivimaal Rootsi võimu perioodil 1630–1710. Peamisteks uurimisvaldkondadeks on haritlaskond ja teadusideede retseptsioon varauusaegses Baltikumis (sealhulgas Tartu rootsiaegse ülikooli ajalugu, eri Euroopa ülikoolide mõju Baltimail, Baltimailt pärit noormeeste ülikooliõpingud, teadusideede, eriti meditsiiniideede retseptsioon). Stipendiaadina on Tering olnud uurimistööl Lätis. Saksamaal, Rootsis, Hollandis ja Poolas. Arvo Teringu huvi varauusaja akadeemiliste kontaktide vastu on aidanud virgena hoida sama uurimisvaldkonna ühe silmapaistvaima asjatundja, Taani riigiarhivaari Vello Helki julgustav abikäsi, eriti 1970.–1980. aastatel, mil võimalused uurimisreisideks lääneriikidesse puudusid.

Alates 1991. aastast on Arvo Tering Balti Ajaloo Komisjoni (Göttingenis) kirjavahetajaliige, 2015. aastast Läti Teadusajaloo Assotsiatsiooni auliige.

2001. aastal Arvo Teringut tabanud silmanägemise kaotus tingis uurimistemaatika ahenemise. Edasise uurimistöö fookusse jäi meditsiiniideede retseptsiooniajalugu, kuna sellekohased põhiallikad – varauusaegsed Läänemere maade meedikute dissertatsioonid – on kompaktse allikategrupina arvutisse transkribeerituna häälesüntesaatori abil kasutamiseks jõukohased. Pooleli on ulatuslikum uurimus "Euroopa protestantlikud ülikoolid kui Läänemere maade meedikute koolitajad ning uute meditsiiniideede vahendajad varasel uusajal". (VikipeediA)