Arthur Schnitzler (15. mai 1862 Viin – 21. oktoober 1931 Viin) oli austria romaani-, novelli- ja näitekirjanik, elukutselt arst. Ta on eelkõige tuntud psühholoogiliste näidendite poolest, mis lahkavad Viini sajandivahetuse kodanlikku elu.

Ta sündis juudi perekonnas maineka arsti Johann Schnitzleri pojana. Aastal 1879 alustas ta meditsiiniõpinguid Viini Ülikoolis ning aastal 1885 sai ta meditsiiniteadustes doktorikraadi. Ta hakkas tööle Viini keskhaiglas, kuid samal ajal töötas ka kirjanikuna ning avaldas kirjutisi ja luuletusi erinevates ajakirjades ja teaduspublikatsioonides.

Schnitzler tegi kirjanikuna nime näidendiga "Anatol" (1893), mis räägib jõuka noore Viini mehe juhuslikest armastustest. "Ringmäng" ("La Ronde"; 1897) on kümnest dialoogist koosnev näidend, mis räägib meeste ja naiste südametusest iha küüsis. Kuigi see põhjustas skandaali isegi 1920. aastal, mil seda esimest korda etendati, on näidendit hiljem sageli lavastatud ja selle põhjal on tehtud mitu filmi, sh Max Ophülse lavastatud "La Ronde" (1950). Schnitzler kutsus oma teostes sageli esile rikutud enesepettuse õhustiku, mida ta kohtas Habsburgide monarhia viimastel valitsusaastatel. Ta uuris inimpsühholoogiat, kujutades armastuses esinevat egoismi, surmakartust, inimese psühhoseksuaalset arengut ja hinge haigestumust. Tema tuntuim romaan on "Leitnant Gustl" (1901). Näidendis "Professor Bernhardi" (1912) ja romaanis "Der Weg ins Freie" (1908) analüüsis ta juutide positsiooni Austrias.

Ta abiellus 1903. aastal näitleja Olga Gussmanniga (1882–1970). Abielu lõppes 1921. aastal lahutusega. Neil oli poeg ja tütar, kes aga 1928. aastal sooritas enesetapu. Schnitzler suri 1931. aastal Viinis 69-aastasena. (VikipeediA)