Aleksandr Sergejevitš Puškin (6. juuni 1799 Moskva - 10. veebruar 1837 Peterburi) oli vene romantiline luuletaja, üks moodsa vene kirjanduse rajajaid.

Miks kurta? Kuhu, laineid kündes,
veel viiks mind laeva ruttav rüht?
Su vete rahutumas ründes
mu süda igatseb vaid üht.

Üht kaljut, kuhu kuulsus kummus,
üht suure hiilge ahervart,
kus kustus mälestuste lummus:
sääl suikus surres Bonaparte.

Säält leidis rahu vaevat võimur…
Ent vaevalt sulgus võimsa kirst,
kui tuiskas eest ta hingehõimur,
me unistuste kiirgav vürst.

Ta lahkus, teda nuttis priius,
ta pärg jäi ehteks inimsoo.
Voog, mölla, mürska mornis riius:
su laulik, meri, oli too.

Su kuju sööbus talle hinge;
su võimust teht, su vaimust lood,
ta oli vägev, sügav, sünge,
ta oli uhke nagu vood.

"Merele"

Allikas: https://et.wikiquote.org/wiki/Aleksandr_Pu%C5%A1kin