Ludwig Philipp Albert Schweitzer (14. jaanuar 1875 Saksa keisririik, Elsass-Lotring, Kaysersberg, tänapäeval Haut-Rhin – 4. september 1965 Gabon, Lambaréné) oli saksa teoloog, muusik, filosoof ja arst.

Schweitzer sündis Elsass-Lotringis, mis tollal kuulus Saksamaale. Pärast Saksamaa kaotust esimeses maailmasõjas 1918 võttis ta Prantsusmaa kodakondsuse.

Oma teoloogilistes töödes kritiseeris ta sekulaarset vaadet ajaloolisest Jeesusest, mis tema ajal oli teoloogias üldlevinud, samuti konservatiivsete kristlaste vaadet Jeesusest.

Schweitzeri peamised tööd on eluslooduse eetikast. Ta sõnastas põhimõtte aukartusest elu ees ja esitas filosoofilise põhjenduse eetilisest suhtumisest kõigesse elavasse tulenevalt kõigele elavale omasest elutahtest.

Ta oli ka orelikunstnik, üks oma aja parimaid Bachi teoste esitajaid.

Oma elu teisel poolel tegutses Schweitzer arstina Aafrikas Lambarénés, mis nüüd asub Gabonis. Aastal 1913 rajas ta koos oma abikaasa Helene Bresslau Schweitzeriga kohalike elanike ravimiseks Albert Schweitzeri haigla.

Lambaréné asus tollal Prantsuse Ekvatoriaal-Aafrikas. Kui puhkes maailmasõda, siis võeti Schweitzer ja tema naine Saksamaa kodanikena Prantsuse sõjaväe valve alla, aga neil lubati esialgu tööd jätkata. 1917 viidi nad Bordeaux'sse, kus neid kõigepealt hoiti Hispaania piiri lähedal Püreneedes ja alates 1918. aasta märtsist Saint-Rémy-de-Provence'is. Alles 1918. aasta juulis viidi ta sünnipaika Alsace'i, mis pärast sõja peatset lõppu läks Prantsusmaa koosseisu, ja lasti vabaks.

1924 naasis Schweitzer üksinda Lambarénésse ja ehitas haigla uuesti üles. Seekord kutsus ta endale assistendiks 18aastase Noel Gillespie, kes õppis Oxfordi ülikoolis. Noel Gillespie veetis Lambarénés kuus kuud, seejärel pöördus ta tagasi ülikooli ja lõpetas selle 1926. aastal. 1935. aastal omandas ta meditsiinidoktori kraadi. Schweitzer töötas Lambarénés periooditi kuni surmani, sealhulgas teise maailmasõja ajal. Kui ta Euroopas käis, jättis ta maha juba toimiva haigla, mis jätkas tegevust ilma Schweitzeritagi.

Pikapeale tema vaated levisid ja pälvisid tunnustust mitte üksnes Euroopas, vaid kogu maailmas. Aastal 1928 pälvis ta Goethe auhinna ja 1952 Nobeli rahuauhinna. (VikipeediA)