Sydneyst tulnud roostevärvi elektrirong peatus krigisedes Merindas. Rahvas tungles välja, seal oli noorukeid tennisereketitega, sportlasenäolisi golfimehi, kepid kandekotis õlal; linnainimesi kandamitega ja naerusuulisi sõduripoisse lähedalasuvast sõjaväelaagrist. Kõigil näis olevat kuhugi rutt, sest ilm oli vilu ja taevas tumelaik-pilvis.
Abielupaar Kuusik jäi seisma jaamatrepi kõrvale, silmitsedes ülesminejaid. Mees toetus käsipuule, süütas sigareti ja jälgis poolviltu silmil rongilt tulijaid. Kui viimased reisijad olid lahkunud ja jaamaametnik heleda viletirinaga tõstnud kunagi valge olnud lipukese, sõnas naine üllatunult:
“Ei tulnduki selle rongiga?”
Mees astus ta kõrvale ja just nagu kinnitust otsides vaatas temagi ringi, visates juba põlenud tuletiku nipssõrmil eemale. Ta liigutusis oli aeglust ja nagu olukorraga paratamatut leppimist. Pikkamisi hakkas ta trepist üles minema, vaatamata tagasi. Ta seisatas viaduktil ja uuris ümbrust. Varsti oli ka naine jõudnud üles. Ta peatus mehe kõrval, üks aste allpool, ja märganud teise huvi, sirutas sõrme välja, seletas:
“See jõgi siin on Georges River. Suurte sadude ajal uputab mis kole! See seal taga on kaablivabrik, teised raadiovabrikud…”
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.