“Taalrimäng”

Euroopas kirjutati sel aastal palju raamatuid. Üks sakslane, nimega Büchner, katsus lugejatele selgeks teha, et maailmas mingit üleloomulikku ega jumalikku väge olemas ei ole, vaid on ainult jõud ja aine. Ja üks prantslane, nimega Gobineau, kinnitas, et kõik inimesetõud ei ole ühesuguse väärtusega, vaid on mõned, mis ära valitud ja teistest paremad. Need mõlemad õpetused pidid tulevikus suure tähtsuse saama ja inimestele palju kannatusi tekitama.

Mõisas teoorjust tegevale maarahvale tähtsam kui need kauge maa kirjatükid oli asjaolu, et Venemaa isevalitseja keiser Nikolai Esimene oli nõuks võtnud türklastele kallale minna. Aga see paganarahvas sai ootamata kombel inglastelt ja prantslastelt abi. Selle tõttu oli keisril palju muret ja pahandusi ja ta heitis lõpuks hinge (et sama tegid ka sajad tuhanded vene soost ja tuhanded maarahva soost nekrutid, seda ei pandud tähele). Inglise laevad käisid Läänemerel ja ähvardasid ka meie maa randu ja linnu, Venemaa troonile tõusis lahke näoga keiser Aleksander, kes pärastpoole rahvale pidi mõndagi head tegema. Aga sõja kannul hiilis kuri kõhutõbi ehk koolera meie maale ja nõudis eriti linnades ohtralt ohvreid. Kõigil neil sündmustel oli mõju Taalrite (Taaldrite, Thalerite) perekonna ajaloole – kuigi nad sellest ise midagi ei teadnud. Selle perekonna harule, mille elukäiku, eriti sõlmekohti, siin tahetakse vaadelda, oli veel aluski panemata. …