Pikapeale sai enamik siia põgenenud eestlasi Rootsi kodakondsuse. Minu isa keeldus kodakondsust taotlemast. Ta kaotas eelised, mida see oleks kaasa toonud, ja teda püüti ümber veenda. Ja kõikjalt kostvad küsimused: “Kas sa tõesti arvad, et sinu maa saab veel kunagi iseseisvaks?” kõlasid peaaegu irooniliselt.
Algul oli minu isa ainult üht kulmu kergitades pisut üleolevalt naeratanud: missugune lihtsameelne küsimus! Aja möödudes muutus tema vastus lühikeseks ja raevukaks: loomulikult! – ja inimesed vangutasid seesuguse optimismi üle kahtlevalt pead. Ja aastad läksid ja lõpuks pigistas papa vaid huuled kokku ning jättis vastuse võlgu. Ikka veel keeldus ta rootslaseks saamast. Ta paistis säilitavat valmisolekut. Võib-olla läheb teda varsti vaja!
Kui õnnelik oleks olnud minu isa, et tema raamat nüüd Eestis ilmub! Ja kui kindlalt oleks ta ennast nüüd tundnud, kui keegi oleks talle esitanud küsimuse: kas te tõesti arvate… Ta oleks vastanud jõulise ja kõlava häälega: Jah! Loomulikult!
Käbi Laretei
Olen olnud oma elus saatuse mängukanniks, kuid ma ei saa mängija üle nuriseda. Tänu saatusele on minu elu kujunenud sündmuste- ja elamusterikkaks ja kui mul oleks võimalus oma elu kuidagi otsast peale uuesti alustada, ei tea ma nüüd tagasi vaadates, kas ma tahangi, et see oleks teisi radu jooksnud.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.