“Tõotatud maa”

Minu esimesed mälestused selles maises elus algavad Raudna jõega, Päri Mäemetsaga, Heimtali mõisaga (kus ma muide esmakordselt päevavalgust nägin), Tobra vesiveskiga, Kihva ja Kamara paisuga ning kulgevad üle sinialliku järve ja moreenküngastikkude Loodi Põrguoru ja Paistu kalmistu (kus puhkavad mu esivanemate põrmud) kaudu minu päriskodusse Holstres.

Üks põliselt vabade “Murressä” külaseppade järeltulijaist sai minu isaks. Tema oli see, kes avas mu silmad ja südame nende paikade ilule, kus koos käisime ja uitasime – päeval kalastades, öösel vähil.

Oma viimase õhtu ja öö kodulinnas Viljandis veetsin Köstis. Selles moodsas vesiveskis ürgoru roheluses, kust alati helises nii palju head muusikat. Viimasel ööl oli seal kõik tühi ja õudne, sest Kösti-Käärikud olid juba alustanud põgeniku-teekonna pikka ja rasket rada.

Algas minugi kauge retk umbmäärasesse aega ning ruumi; ja juba järgmisel päeval jõudis ka Kösti ängistav punane öö.

Need esimesed ja viimased mälestused on lõputuil rännakuil paljudes maades, paljudel erinevatel meredel ja radadel saanud minugi tõotatud maaks.

Neile kõigile olgu pühendatud järgmised read, nii head-halvad kui nad ka on. Kaasa arvatud helilooja Olstre miis Aaviku Ju´än – mu kauge lell – kellel selle romaani inspireerimisel on olnud teatav osa.

Ennekõike on aga need read pühendatud siiski mu isale Sepä Jaanile (ehk Murressä Jaanile), kes kümme aastat tagasi – varakevadel 1943 – enne lõplikku kustumist hetkeks teadvusele tulles lausus järgmised viimsed sõnad:

– Kas järv on juba jääst vaba?

Kunas on taas vaba meie tõotatud maa?

Sepä Arnult