“Tee ja tõde”

Ester tuleb koolist. Ta tuleb täna pisut hiljemini tavalisest, sest koolis oli veel teha üks töö varstise näituse jaoks. Ester joonistab musta tushiga ja kirjutab shrifte värvilistele paberitele rondoo- ja muude sulgedega. Tähti ta kaunistab igasuguste joontega. Joonistmine annab talle teatud rahuldust, nagu nõiuks ta osakese maailmast paberile oma käe abil. Must tushs maalib valgele paberile puid, pilvi, katuseid. Kõik on kuidagi rahutu Esteri käe all. Katused on lennul, nagu oleks neil igatsus kauguse järele, upitudes iga hetk lendu tõusma neilt malbeilt majadelt, kus lihtsad inimesed elavad oma halli igapäevaelu. Puude ladvad on ikka täis kohinat ja tormi tulekut. Ester joonistab ka kõrgustikke ja avarat vett. Ta ei armasta lopsakaid ega tihedaid puid. Ta joonistab vaid kõhnu ja kiduraid mände, teravaid ja paljaid, mille latv on sageli pikse poolt ära löödud. Ta joonistab leinapajusid ja talviseid raagus puid. Kaaslasiks oma puudele, katustele, kõrgendikele ta annab ikka palju lagedust ja üksindust. Nad peatavad silma sellega, et mingi elamus püüab end nende joonte kaudu teha maailmale nähtavaks. …